Peakujuline kivikamakas Mulhouse linna vanal raekoja hoone, mida vanasti lasti karistusena läbi linna kanda neil inimestel, kes teisi laimasid (reproduktsioon; originaal on muuseumis)

Nad kõik on läinud väga ülekäte,
laimu levitajad;
nad on vask ja raud,
nad kõik on hävitajad.
29 Lõõts ähib, tina läks tules vedelaks,
aga kõik sulatamine oli asjata -
kurjad ei eraldunud.
30 Neid hüütakse põlatud hõbedaks,
sest Issand on nad põlanud.


Booraksis, valges arseentrioksüüdis,
lubjas, mis kustutamata, ja pigis,
sulanud tinas, arseendisulfiidis,
rasvas, tõrvas ja varvaste higis,
saastas ja solgis, roisus ja rögas,
pidalitõbiste jalgade uhtmes,
huntide, rebaste sapilögas,
kõõmas ja kaapeis, taldade pühkmeis,
rästiku veres ja mürgiski veel
keegu kadeda laimaja keel!
/---/
Kui teil on nõristuseks kurn või sõel
või kui te püksipõhi kulund võrguks,
siis tehke, et need maiuspalad nõrguks,
ja saadud segus keetke keel, mis õel.

  • François Villon, "Ballaad kadedaist keeltest". Tõlkinud Johannes Semper. Rmt: Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 471-472; F. Villon, "Testament". Vagabund 1997, lk 45-47



  • [Dorine:] Kes ise pilgeteks ja naeruks põhjust annab,
    see kõige hoolsamalt keelt teiste peale kannab.
    Mis pisut sarnane võib näida pahele,
    seal kohe laimaja end segab vahele.
    Kerge vaevaga teeb ta sääsest elevandi,
    sellel alal on tal nii huvi kui ka andi.
    Tõe paiste vale saab ja kuuldus tõstab pead.
    Et märkamata jääks tema enese vead,
    ta teistes vigu näeb. Et välisilme vahel
    petvalt sarnane on nii voorusel kui pahel,
    siis laimuporiga need teisi määrivad,
    kes ise halvad on ja laitust väärivad.
    • Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen


  • Igasugune laim, isegi kui see ümber lükata, rikub mõneks ajaks laimatu maine. (lk 10)
  • Igaüks mõistab vaid seda, et tema kohta käiv laim on vale; ometi ei arva keegi, et vale võib olla ka teiste inimeste kohta käiv laim. (lk 10)
  • Miski ei tee inimesi usalduslikumaks ja üksteise suhtes paremini meelestatuks kui kellegi kolmanda ühine laimamine. (lk 13)


  • Ka David nägi oma roosi ainult eemalt ega saanud seda kunagi puudutada. Häbelikkus, Heakomme ja Kartus istusid nende kõrval tornitoas. Ja kui nad sealt vargsi alla hiilisid, olid Laim ja Keelepeks neid näinud. Kas neil oli ka mõni teine nimi, ei saanud David kunagi teada.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel