Proosa

muuda
  • Ma ei suudaks elada majas, kus pole sidruneid, seepärast on minu jaoks väga lihtne midagi mõtlemata - kui üldse mõeldes — käsi välja sirutada ning kasutada kooreriba või mahlatörtsu. Laimidega on hoopis teine asi: vähe sellest, et need on sageli algusest peale vastutulematud ja järeleandmatud, siis sageli muutuvad nad isegi pärast lühikest aega külmikus - ja veel vähemat aega sealt väljas - kõvaks nagu golfipallid. Alina hoian majas alati varuks plastpudelit laimimahlaga, täpsemalt öeldes siis pudelit, mida müüakse jõhkralt rohelises (sageli laimikujulises) pigistatavas pudelis. Ma olen seda praktiseerinud juba nii kaua, et ei tunne selle pärast enam mingit süüd ega isegi vajadust vabandust paluda. Huvi pärast tegin ma kunagi paar võrdlustesti, kasutades retseptides üheaegselt värskelt pressitud laimimahla ja plastmassist laimi: neil polnud mingit vahet. Võib-olla on mul lihtsalt vedanud kaubamärgiga, mida ma kasutan, aga asi on proovimist väärt, nii et otsustage ise. (lk 17)
  • Ja kui ma ütlen "laim", siis tea, et siin (nagu sageli mujalgi) viitan ma pigistatavale laimile: mõtle laimikujulisele erkrohelisele plastpudelile, ms kirjeldab oma sisu, puuviljale, mis on alati käepärast. (lk 212)