Ene Paaver

eesti dramaturg ja ajakirjanik

Ene Paaver (sündinud 6. juulil 1963) on eesti dramaturg ja ajakirjanik.

Ene Paaver, 2014.

"Kohvi tuleb juua, mitte ära juua" muuda

Tsitaadid artiklist: Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88

Artikli pealkiri on viide Madis Kõivu näidendile "Lõputu kohvijoomine": "Stammgast: "Mitte ära ei tule juua, vaid juua." / Magister: "Ma ei saa aru." / Paus. / Stammgast: "Kas te siis ei tea, et see on lõputu kohvijoomine ja selles ongi asja kogu tõsidus."


  • Ajalugu on õhus. Küllap on see Eestis alati nii, sest ühine identiteet on habras ja vajab lakkamatut uuesti määratlemist, ajalugu on aga tähtis osa identiteedist, võib-olla isegi selgroog. Nii igale inimesele, perele kui ka ühiskonnale. (lk 67)
  • Maailmapilt muutub ja killustub üha kiiremini ning see tekitab ebalust, ehk ka osalt selle tõttu tegeldakse kirglikult materiaalsete ja metafoorsete mälestusmärkidega, mis võiks pidet pakkuda. Mitte ainult ajalugu ei mõjuta olevikku, vaid ka olevik mõjutab ajalugu — mis hääbub, ununeb, ning mille poole pöördutakse, osutub või mõtestatakse oluliseks. (lk 67-68)
  • Teater on Eestis endiselt massimeedium. Ta pääseb reaalse kokkusaamise ja kollektiivse vastuvõtu fenomeni mõjuväljas vaatajale emotsionaalselt väga lähedale ning suudab seetõttu puudutada sügavalt ka tema tõekspidamisi. (lk 68)
  • Ajaloo ja ühismälu teemad olid nõukogudeaegses teatris pingsalt oodatud, ehkki vaevu lubatud, ning kujunesid laval mõnigi kord sotsiaalseks ja kunstiliseks suursündmuseks, mis publikut võimsalt ühendas. Osati ladusalt lugeda ajaloo kaudu kaasajast kõnelemise mõistujutukoodi. (lk 69)
  • Taasiseseisvunud Eestis lausa tulvasid ajalooteemad kõige erinevamatele avalikele ja isiklikele kultuurivaradele. Oli kibe "eestlane olen ja eestlaseks jään" aeg, mis polnud sobiv ashilevilikuks vaateviisiks, et ainuõiget eestlaste lugu pole. Teatris mõõnas publikuarv, teater ja publik otsisid justkui uut vastastikust kõnetamisviisi. Ajaloonäidend ei pakkunud erilist huvi. Kui rahvusliku identiteedi kirjusus, isegi vastuolulisus, ühiskonnas rohkem esile tuli, tõusis ka teatri roll eesti aja- ja kultuuriloo tõlgendajana. (lk 70)
  • Minevikus on lõputult tõlgendamisootel materjali — see, mida sealt esile toome ja väärtustame, sõltub meie praegustest küsimustest. Eesti ajaloost on raske leida suure ajaloo mõõtu võidukust ja juhte, aga siis endal nad mõtelgem. (lk 70)
  • Taasiseseisvumise järgse dramaturgia üks oluline narratiiv on lugu suurkujust, kes sai trotslikult suuremaks, kui aeg ja olud võimaldasid. Isegi kui nende püüdlused mõjuvad mõnikord nukkernaljakalt, nagu oma noore elu teatrikunstile ohverdanud Adolf Rühka (Andrus Kivirähk, "Adolf Rühka lühikene elu", 2005, lav Ingomar Vihmar), siis igal juhul on väärtustatud aatemehed, unistajad, püüdlejad. (lk 70-71)
  • Üksikasjad meeles või teada ei ole, kuid retseptsioonile eelneb kooliharidusest massimeediani kehtiv kokkulepe isiku suurkujulisusest, mida teatris kinni(s)tatakse. Domineerivad kultuuritegelased, nende hulgas omakorda teatritegijad. Küllap see ongi üles viis kirjutada endale ajalugu - hurdalik püüd saada suureks vaimult. Loojaid tajutakse kui pürgimise ja eneseteostuse sõnumitoojaid, nende elulugude kaudu jutustatakse nii tegelikku kui ka ideaalset Eesti lugu, luuakse kultuuri sidusust ja järjepidevust. (lk 71)
  • Võib küsida ka nii, et kas ehk on isikulugude rohkus seotud meie individualistlike väärtustega või üldise eluloohuviga (elulooraamatute buum kirjanduses!) või teatud mõttes lihtsama tee valimisega ajaloo kujutamiseks. Elulugu kui lineaarne lugu sobib ju hästi näidendivormi. Või on selle trendi taga ka teatrite jt produtsentide pragmaatiline planeerimine, kuulsuste kui kindla kaubamärgi põhisus, nagu seda märkas kümme aastat tagasi Ivar Põllu? Mugavus võtta varnast valmis tähendused ja minna publikumenuga kindla peale? Kindlasti on ka seda, leidub isikuloolisi näidendeid, mis reprodutseerivad mõnest suurkujust postkaardi-taolist kinnistunud kuvandit. Palju rohkem on aga neid, mis vaatavad kultuuri suurkujusid värskest vaatevinklist [---]. (lk 72)
  • Näidendi peategelasteks on oma looga saanud, nagu ikka, enamasti mehed. Suurest naistest on peategelastena esil näiteks Koidula, Under, Alver, Villmer, Taarka... ning naismaadlejad ja mõisaprouad. Ühelt poolt madonnalikud kultuurinaised, meie kultuuriloo tüvikujud, kelle elulookaanonis on osa nii sotsiaalsel kui ka isikliku elu kannatusel; teisalt mõnikord meelelahutuslikust vaatevinklist esitatud marginaalid. Stereotüüpne naisekujutus on suhtekeskne — naist defineerib tihti õnnestumine traditsioonilises naiserollis ja suhted partneritega (nt Mart Kivastiku "Külmetava kunstniku portree" Elo, tegelaskuju, kelle kohta pole öelda muud peale selle, et ta on Tuglase naine). (lk 73)
  • Ajalooliste tegelaste kõrval või koos nendega on ka ajalooline koht olnud viljakas inspireerija — mõisad, kodud, teatrid, külad, linnamäed. [---] Nõnda sündinud näidendid-lavastused aitavad teatrit ja kultuuri laiemaltki institutsioonikesksusest ja teatrimajadega seotud vastuvõtuootusest lahti siduda. Tihendatakse Eesti kultuurilist kaarti, mõtestatakse ja väärtustatakse erinevaid paiku. See on hindamatult väärtuslik teatri ja publiku dialoog — kõnelus, kinnitus ja kestmise tugi, et koha- ja kultuuriloolisel mõõtmel on (ikka veel ja hämmastavalgi määral) eesti publiku jaoks väärtust ja külgetõmbejõudu. Eesti lugu on tihedam, rikkalikum, sidusam — sest ta on tähenduslikum. (lk 74)
  • Hämmastaval kombel — või hoopis loogiliselt — tajun kontakti arhailise kultuurikihiga Kauksi Ülle "Taarkas" ja "Pekos". Traditsioonilisest draamavormist hoolimata hoiavad ehe murdekeel ja regilaul, keele mälu ise alal elutunnetust ja maailmakirjeldust. Nõnda sai kirjutada vaid autor, kelle enda igapäevakeel ongi seesama näidendis kujutatud võistu laulvate baabade keel. Ja kõige väärtuslikum, et see keel ja elutunnetus elab, muutub, suhestub tänapäevaga — murre või rahvalaul pole autorile museaali, valmis kultuuriprodukti esitamine, vaid ta tarvitab seda, loob selles, sulandab sellesse tänapäeva nähtused, mõisted ja isegi popkultuuri tegelased. (lk 76)
  • Seto ja Võro näidendid viitavad, kui rikkalikku ainest pakuks eesti aja- ja kultuuriloo sisemine kirjusus, seosed vähemusrahvaste ja rahvakildudega, baltisakslased, rannarootslased, peipsivenelased, juudid, venelaste suur ja vastuoluline kogukond eri aegadel, väliseestlased. (lk 77)
  • Üks õnnelik narratiiv meie ajaloos on rahvuslik ärkamine, sellest kirjutatakse soojuse ja kaasaelamisega. Mart Kivastiku "Eesti asi" (R.A.A.A.M 2007, lav Ingomar Vihmar) on selle teema kvintessents, kaanonit kinnitav, aga empaatiline, naljakas ja üldistav ("Eesti asja" teksti ja tegelasi kasutati ka 2008. aastal nn uue ärkamisaja 20 aasta juubelit tähistava öölaulupeo "Märkamisaeg" stsenaariumis). Hariduse ja koostöö kaudu saabub eesti rahvale ülendus, ärkamine rahvuseks ja selle toel riigiks. (lk 77)
  • Iseseisvumisest ja iseseisvuse kaotusest on küll kirjutatud, aga uut üldistust, päris teatrisündmuseks saanud lavastust sellest vist sündinud ei ole. On näidendeid neil aastail, neil perioodidel toimuva tegevusega, kus Eesti lugu on aga pigem taustaks, keskmes ajaloosündmuste mõju inimese enda saatusele või suure protsessi marginaalsed sündmused [---]. (lk 78)
  • Laenaksin sotsioloogiast kvalitatiivuuringu termini, et kirjeldada ühte ajalooainelise dramaturgia narratiivi — see on argielu, lähisuhte, kitsa eluringi isiklike kogemuste nn väikese ajaloo kaudu peegelduv nn suur ajalugu, paljude inimeste elu muutnud või mõjutanud sündmuse lähivaatlus selles osalenud inimes(t)e kaudu, kes ei ole juhid, asjade käigu mõjutajad, vaid kaasategijad, kaasatõmmatud. (lk 78)
  • Mängu tuleb teinegi oluline märksõna ehk mälutöö kui traumaatiliste kogemuste leevendamine nende esile toomise ja läbi rääkimise abil, olgu rahva ühismälus või inimese enda kogemuses. (lk 79)
  • Madis Kõivu "Stseenid 100-aastasest sõjast" (Eesti Draamateater, 1998, lav Mikk Mikiver) on kujund möödunud sajandi Eesti kohal olnud ähvarduse, kokkuvarisemise ohu painest. Mitte ainult üks või teine sõda või surm, vaid sõdade ja surmade lakkamatus - seetõttu ka sama pidev ja lõppematu sellega tegelemise, selgusele jõudmise vajadus (ja võimatus). (lk 79)
  • Aga minevikuga naerdes hüvastijätt? Muidugi Andrus Kivirähki "Eesti matus" (Eesti Draamateater, 2002, lav Priit Pedajas; ka pika lavaeaga "Helesinine vagun", Ugala, 2003, lav Taago Tubin). See tekst muudab eestlaste enesepilti, nihutab midagi pühalikkuse oreooli alt välja, möödaniku peatükki (kuid küsida võiks, mis täidab tühjaks jäänud koha?). Töökus on olnud eestlaste jaoks küsimärkideta väärtus, püsimise garantii ja väärikuse mõõt. Aga arusaamine õndsusest ja õndsaks saamise teestki muutub. Kivirähki "suvine etüüd kahes vaatuses" esietendus 2002. aasta juunis ja tähistas 2013. aasta oktoobris 200. mängukorda. Uus teatrivaatajate põlvkond on peale kasvanud. Habent suafata spectacula — Eesti elu on näidendi lavaeluajal loonud retseptsiooniks uue konteksti. Apelsinipuude alla lahkuvaid noori on äkitselt kümneid tuhandeid ning paljud lõputuna tundunud puuriidad ja moosiriiulid katkenud (rahvaloenduse ja inimarengu aruande keeles: väärtuste ja elulaadi muutusega paralleelselt on kiiresti ja võib-olla kriitiliselt toimunud demograafiline murrang), 11 aastat tagasi võllanaljana kõlanud mitmetimõistetav pealkiri Eesti matusest kõlab nüüd teisiti. (lk 79-80)
  • Publikupoolse ja teatrisisese retseptsiooni, tekstide arvu ja ka tunnustuse poolest tõusevad kultuuri- ja ajalookäsitlejatena (ning teatris üldisemaltki) neil kümnendeil esile neli suurt K-d, (tähestikulises järjekorras) Karusoo, Kivastik, Kivirähk, Kõiv. (lk 80)
  • 2000. aastatel on kaks ajaloohuvilist teatraali, Andrus Kivirähk autorina ja Merle Karusoo lavastajana, teinud tulemuslikku koostööd. Minu meelest on neil sarnane tugev empaatiatunne. Kuigi Kivirähk on rohkem fantaasia- ja Karusoo faktipõhine — Kivirähk kasutab fakte väga vaba käega ja Karusoo uurimusliku täpsusega —, on mõlema põhitooniks tundlik teise aja, tollase inimese motiivide mõista püüdmine. (lk 81)
  • Kas midagi on ajaloo dramaturgia vaateväljast välja jäänud, millest tähendusrikkalt (või juhuslikult) vaikitakse? [---] On see nüüd kollektiivsete hoiakute alles selginemise faasis olemise tõttu või muul põhjusel, aga taasiseseisvumise järgne dramaturgia on suhteliselt vähe puudutanud nõukogude aega — võrreldes sellega, kui oluliselt on see kujundanud meie kultuuri ja väärtusi. On kirjutatud õnnestunud näidendid soomepoistest [---] ja leegionäridest, aga Laskurkorpuse meeste lood on samaväärse empaatiaga rääkimata. Naani, Irdi, Panso lood peegeldavad juba löntivajuvat nõukogude aega, kuid kogu selle pika epohhi eri perioodid räigest stalinismist sula ja stagnatsioonini, rohked tegelased ideoloogidest kaasajooksikuteni ja vastuhakkajatest siseemigratsiooni peitunuteni on siiski põhjalikumalt läbi rääkimata. "The Rise and Fall of Estonia" (Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper, 2011, lav Tiit Ojasoo) kujutab nõukogude aega ja varakapitalistlikku mentaliteeti eesti inimeste fall'ina (küüditamine, pioneeriks astumine, hale olme, egoism ja tarbijalikkus), mille kohal kõrguvad üksiku rise'ina noorte intellektuaalide unistused. [---] Võib-olla vajab see veel aega, et ilmuksid dramaturgid, keda huvitaks tolle aja toimetulekustrateegiad ja elulaad. Muidugi muudavad ajaloo suured sündmused ja hoovused igaühe elu, aga ometi defineerib inimest miski veel. Argielu tavad ja rütm, isiklik väike ajalugu. Võib-olla hakkavad nõukogude aja inimeste muidki rolle peale ohvri ja süüdlase oma ning liigirikkaid ideoloogilisi ääremaid uurima alles need, kellele aeg annab kõrvaltvaatajapilgu — avastaja, mitte kohtumõistja rolli. (lk 84-85)
  • Oma lugude ja suurkujude kõrval on enda defineerimiseks vajalik huvi ja võime suhestuda teiste kultuuridega. Need teatritekstid seovad meie mõtte- ja kultuuriväljaga rahvusvahelised isikud, mõisted ja lood, nad muudavad ühtlasi seda keelt ja mõtteviisi, kuidas me räägime omaenda lugu [---]. (lk 85-86)
  • Mõnikord ongi ajaloonäidendi tegelastele antud teadlikkus ees ootavast: "Vassiljevi ja Bubõri" eestlased tahavad tuua vene arhitektid Tallinnasse head saksa teatrimaja ehitama, sest õige varsti peab sellest saama ju kodu eesti teatrile, "Eesti asja" pastor Livio teab Tartus esimesel laulupeol, et paarisaja aasta pärast saab eesti poiss saksa preiliga abielluda. [---] See, mida me ajaloost välja valgustame, ütleb rohkem meie praeguste küsimuste kohta kui vahest ajaloos toimunu enda kohta. (lk 86)
  • Kas ajalugu ei või ühel hetkel saada liiga palju? Kohvi ei tule mitte ära juua, vaid juua, nagu teab Stammgast Madis Kõivu "Lõputus kohvijoomises" — ajalooga tegelemise nauding ja tulu on selle pidevuses. Kui mõista ajalookirjutust — ka laval — tõlgendamisena ja muutuva kontekstiga sammu pidada, siis on ajalugu alati õhus, viljastamisvõimelisena nagu õietolm. (lk 87)


Viited muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel