Vilsandi

Vilsandi on saar Saaremaast läänes.

Proosa muuda

Kuni silmapiirini ulatus värvikirju õievaip, ilmekaim ja ilusaim, mida iganes olen näinud. Tema põhitooniks oli lehekeerustiku tume- ja heleroheline vormiküllus, valdavaks värviks nõmmekellukate õitemere tume sina, milles punetas õitsvate kurerehade purpur. Vaiba sinirohelist kudet läbisid lumivalge lõimena angerpistide keerukad read. Väävel- ja kuldkollaste tikanditena kaunistasid suurt ja ilusat kaljuvaipa hunditubaka, humallutserni ja roomava marana õieread.

See oli imeliselt ilus ja suursugune kuub, millega loodus igal aastal uuesti ehib Vilsandi karmi kaljunõmme.

Johannes Piiper, "Vilsandi rannanurmel" [juuni 1922], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 51

Ühel tuulisel suvepäeval nähti Felslandi saarel võõrast meest. Mees hulkus risti ja põiki läbi saare põlised männikud, uitas mööda lõputuid kadastikke ja jõudis viimaks saare edelaranniku kõrgele kaldapangale, kus kõrvu kurdistas kajakate kisa ning mürinal paiskusid krobelisele kaljujalamile valgelakalised lained. Siin võttis Mees mütsi peast ja laskis soolasel meretuulel pikka aega sasida oma pikki, juba veidi hallisegunevaid juukseid. Tema olemisest võis välja lugeda talitsetud rõõmu ning sügavat sisemist rahu.
- Heino Väli, "Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel", Tallinn: Eesti Raamat, 1971

Tuletorn on bass-bariton. Mastid on tenorid ja vandid aldirühm, aga ikkagi meeshääled, niisiis kontratenorid. Lõpmatuse tormikoor on miskipärast meeskoor, nii nagu kogu Lõpmatus kipub talvel meestesaareks kätte minema. (lk 91)
Aga ükski elav hing ei tea, mida [Suur Torm] tähendab. Võib-olla täielikku vaikust. Vaikust, mida kuulab Tuul üksinda. Nii nagu alguses. Mis polnud üldse ammu, sest Lõpmatus on õieti verinoor. Muidugi: samas on ta arvamata vana. Tema luukont, see hall kalju, on tehtud sadade ja sadade miljonite aastate eest elanud kirjute korallide ihust. See oli siis, kui ta asus tükk maad ekvaatorile lähemal ja tema kohal loksus soe madal meri. [---] Alles paari tuhande aasta eest pistis tema esimene kaljunukk oma nina merest välja. (lk 181)
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2019

Heino Väli, "Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel", Tallinn: Eesti Raamat, 1971
Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2019