Protestantlus

Proosa

• Õigusega nimetasid vastuhakkajad end protestantideks, sest nad protesteerisid pidulikult igasuguse ebamugava ja ebaseaduslikuna tunduva omavoli vastu südametunnistuse kallal. Nad võtsid oma religiooni uurimise, otsustamise ja valimise õiguse, mis oli vaikides loovutatud, kui vakantse endale taas esialgu tagasi. Nad esitasid ka hulga õigeid põhimõtteid, seadsid sisse hulga kiiduväärt asju ning kaotasid hulga hukatuslikke määrusi; kuid nad unustasid oma tegude paratamatu tagajärje; nad lahutasid lahutamatut, jaotasid jaotamatut kirikut ning rebisid end pühadust teotades lahti üldisest kristlikust ühendusest, mille kaudu ja milles üksi oli võimalik ehtne, jäädav taassünd. (lk 2072-2073)
• Õnnetul kombel olid sellesse lõhenemisse sekkunud valitsejad, ning paljud kasutasid neid tülisid oma maahärravõimu ja sissetulekute suurendamiseks. Nad olid rõõmsad, et tollest kõrgest mõjuvõimust lahti said, ning võtsid uued konsistooriumid nüüd oma maaisaliku kaitse ja juhtimise alla. Nad hoolitsesid üliagaralt selle eest, et protestantlik kirik ei saaks täielikult ühineda; nii suleti religioon irreligioossel kombel riigipiiridesse ja pandi seega alus kosmopoliitiliste religioossete huvide järkjärgulisele seesmisele õõnestamisele. Nii kaotas religioon oma suure poliitilise rahuloova mõju, oma pärisosa ühendava, individualiseeriva printsiibina, ristiusuna. Usurahu sõlmiti täiesti vigaste ja religioonivastaste põhimõtete järgi, ning niinimetatud protestantluse jätkumise läbi kuulutati jäädavalt välja midagi täiesti vasturääkivat — revolutsioonivalitsus. (lk 2073)
  • Novalis, "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), tlk Toomas Rosin, Akadeemia nr 10/1997

• [Vjatšeslav Ivanov:] "Kas Teie olete kristlane?"

[Marina Tsvetajeva:] "Nüüd, kus Jumalat teotatakse, ma armastan teda."

"Jumalat teotatakse alati, me peame aitama Jumalal olemas olla. Iga vaene naine, kes vastu tuleb, tähendab, et Kristus lüüakse risti. Ristilöömine pole lõppenud, Kristust lüüakse risti iga tund - sest on olemas Antikristus. Ühesõnaga, kas te olete kristlane?"

"Arvan, et olen. - Igatahes on mul igiunetu südametunnistus."

"Südametunnistus? See mulle ei meeldi. Selles on midagi... protestantlikku."

(Krimpsutab nägu, nagu oleks tundnud väävlihaisu.)

• Marina Tsvetajeva märkmikus, 1. juuni 1920, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 152

• Mingis mõttes oli maagia heebrealaste jaoks sama, mis katoliiklus protestantide jaoks: tume jama, tähendusetu rituaal, mida mõistusevastaselt peetakse võimeliseks andma tulemusi iseenesest, ilma sisima jumalakogemuseta. (lk 64)
• Protestantismi pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse vormi kalduvuse suhtes tarduda ja usutunnet asendada. Üks laine reformeeritud jutlustajaid teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt variseri ja tölneri tähendamissõna ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks tõdedele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015

• [Padre Blazon:] Mina pühakuks teha ei saa ja paavst ka mitte. Me saame ainult pühakuks kuulutada, kui täiesti ilmne tõendusmaterjal näitab, et keegi on püha. Kui teie teda pühakuks peate, on ta teile pühak. Mida te veel tahate? See ongi meie mõistes tõetruudus hinges ja teil pole mõtet nõuda terve ilma nõusolekut. Ta on protestant. Ja mis sellest? Muidugi on protestant niisama hästi kui poolest saadik ateist ja teie loendamatud usulahud pole kedagi oma pühakuks tunnistanud pärast niinimetatud reformatsiooni. Kuid poleks sugugi kristlik eeldada, et protestantide hulgas ei esine sangarlikku voorust. Usaldage omaenda otsustusvõimet. Just selle õiguse maksmapanekuks te protestandid nii koledat lärmi lõite.
• Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 174