Vasturääkivus

Proosa

Mida keerukamad on maailma vastuolud, seda lihtsamate vahenditega neid lahendatakse.
- Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR nr 39 1971, lk 51

Iga kord, kui meie elule surutakse peale range puhtusemudel, tekitab see ülimat ebamugavust või viib hoolsa järgimise korral vasturääkivuseni, eiramise korral aga silmakirjalikkuseni. See ei kõrvalda seda, mida eitatakse. Ülejäänud elu, mis aktsepteeritud kategooriatesse puhtalt ei mahu, on endiselt olemas ja nõuab tähelepanu. (lk 280)
Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise. (lk 302)
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015

[Paloma:] ... inimesed elavad maailmas, kus võim pole tegude, vaid sõnade käes, kus ülim oskus on sõnaosavus. See on kohutav, sest tegelikult me oleme ju primaadid, kes on programmeeritud sööma, magama, paljunema, territooriumi vallutama ja seda kaitsma, aga samal ajal lasevad need, kellel on selle peale kõige rohkem annet, kes on meie seast kõige loomalikumad, end alati tõmmata teistel, kes oskavad hästi rääkida, aga ei suudaks mingil juhul kaitsta oma põllulappi, tuua õhtusöögiks metsast jänest ega korralikult sigida. Inimesed elavad maailmas, kus võim on nõrkade käes. See on kohutav solvang meie loomaliku olemuse pihta, omalaadne väärastumus, sügav vastuolu. (lk 47)
[Renée:] Teadmatus on ilmselge märk sellest, kui tugev on meie teadlik tahe, mis kasutab mõne meie emotsiooniga vastuollu sattudes kõikvõimalikke nõkse, et siiski eesmärgile jõuda. (lk 122)
- Muriel Barbery, "Siili elegants", tlk Indrek Koff, Varrak, 2012

Teadvuse mõttes on inimkond juba üsna hästi integreeritud, meil on lihtsalt teiste inimeste teadvust vaja, see on inimesele kasulik. See, mis pühale üritusele põõna paneb, on primaadi psüühika. Teise inimese mõistus on meile kasulik, kuid hing mitte. Hing on väga imelik nähtus, see ei ole osa kollektiivteadvusest. Hing on nagu külakurnaja. Aafrika ei nälgi sugugi seetõttu, nagu me ei teaks, mis seal toimub. Ta nälgib seetõttu, et inimene on evolutsioonis loodud aitama iseennast ja enda hõimuliikmeid, kuid mitte naaberhõimu. Maailm on üles ehitatud sugukondliku loogika, mitte inimkonna-loogika järgi. Ja siin aimubki enamiku suurte probleemide juur. Hõim hoolitseb nii hinge kui mõistuse eest, ebamäärane "inimkond" aga üksnes mõistuse eest. Siin kangastub painajalik vastuolu — mõistust mahub maailma piiramatu hulk, hingede hulk on aga piiratud. Hinge ülalpidamine on palju kulukam kui teadmiste säilitamine, see raiskab ressurssi. Inimkonna seisukohast on hing probleem.
- Valdur Mikita, "Lindvistika", 2015, lk 42

Kolmanda Vene riigi panteoni kuuluvad kahe eelmise impeeriumi, tsaristliku ja Nõukogude riigi pühakud. Au sees hoitakse niihästi Nikolai II-t kui ka Feliks Dzeržinskit, salateenistuse asutajat. Kognitiivset dissonantsi sealjuures ei teki, ehkki Dzeržinskist on saanud selle vägivallavalitsuse sümbol, mille ohvriks langes ka viimane tsaar koos perekonnaga. Tegelikult peaks see viima segaduse ja teadvuse lõhestumiseni: revolutsioon, monarhia kukutamine, laste mahalaskmine - seda kõike taunitakse kui pahet, kuid selle organisatsiooni juhti, kes selle mõrva toime pani, hinnatakse kui väljapaistvat riigimeest. Ainult kõrvaltvaatajatele torkab selline ohvri ja mõrtsuka üheaegne ebaloogiline austamine silma. Venemaal ei nähta nende kahe isiku kummardamises mingit vastuolu, sest siin peetakse au sees võimukultust kui niisugust. Nikolai oli tsaar, võimu sümbol, seepärast tuli teda austada ja mitte kukutada või koguni tappa. Dzeržinski teenis riigivõimu, kaitses seda vaenlaste eest, seepärast ei ole ta timukas ja mõrvar, vaid eeskujulik alam. Võimu säilitamiseks võib ja tohib kõike teha. Kooliski seletasid õpetajad meile, et tsaari lastest oleks võinud saada valgekaardi elav lipp, seega kujutasid nad endast ohtu uuele riigivõimule, seetõttu - täiesti loogiliselt - tuli nad tappa.
- Mihhail Šiškin, "Sõda või rahu", tlk Tiiu Relve ja Krista Räni, LR 35-37 2022, lk 59-60

Samas jäävad sõnumid tihti vastukäivaiks. Elame ajal, mil osaliselt on veel käibel endised stereotüüpsed väärtused, aga paralleelselt on pildil femvertising, mis tekitab teatavat kakofooniat. Ole võimestatud – milleks piisab "sina ise" olemisest –, aga osta see toode, milleks on näiteks Dove'i nahka pinguldav kreem või hoopis Pantene'i šampoon. Aga kui me saame olla meie ise, kaob ka müügiargument. Rääkimata sellest, et Pantene'i "Sorry, Not Sorry" õpetab, et nüüd peaksid naised olema sorry ka selle eest, et nad on sorry. Ehk siis pane see feministisärk selga (kusjuures, pluss-suuruses sõbranna ütleb, et tema neisse kirjaga "love yourself" ja "feminist" T-särkidesse ei mahu), aga ole pigem ikka see enda eest hoolitsev feminist, mitte see tüütu, kes aina võrdõiguslikkusest jaurab. Ole bossy, enesekindel, läikivate juustega, pingul nahaga, naerata rohkem – ei oot, ära naerata rohkem, see on ju see vana sõnum –, don't be sorry!
- Jaana Davidjants, "Femvertising ehk Feministlikus T-särgis klaaslae vastu", Müürileht, 9. november 2020