Vabastaja

ProosaRedigeeri

  • Mida lähemale naksitrallid linnale jõudsid, seda tihedamaks muutus liiklus. Peamiselt hakkasid nüüd silma põgenikud, kes rotihirmu tõttu olid linnast lahkunud. Küll üksikute perekondade, küll tervete vooride kaupa astusid nad vaevatuna mööda maanteed, kandes käe otsas või turjal igapäevaseid tarbeasju, mis kiiruga olid pampudesse kokku seotud. Paljud põgenikud olid väikeste lastega, paljud olid põgenemisähmis ka ebavajalikku kraami kaasa haaranud ja nägid nüüd vaeva oma põrandalampide, seinavaipade ja lillepottidega.
Iga kord, kui auto põgenikest mõõdus, kõlas läbi lehtri Kingpoole võimukas hüüd:
"Tee vabaks kassidele!"
Tore oli vaadata, kuidas inimeste näod selle peale selginesid ja lausa särama lõid. Nii suured kui väikesed lehvitasid autole ja kassikarjale rõõmsalt järele ning enamik põgenikest otsustas sealsamas kohe linna tagasi pöörduda.
"Kui suurepärane on olla vabastaja," õhkas Sammalhabe õndsalt. (lk 187)