Rembrandt, "Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632)
Filippo Balbi, "Anatoomiline pea" (1854)


Proosa

muuda
  • Anatoomia oli Alkeemikute gildis oluliseks uurimisaineks tänu iidvanale teooriale, et inimkeha kujutab endast universumi väiksemat mudelit, kuigi kui lahtitehtud inimkeha vaadata, siis on küll raske ette kujutada, milline osa universumist on väike ja lilla ja teeb blomp-blomp, kui seda sõrmega torkida. Aga igatahes jäi gildis ajapikku päris palju praktilist anatoomiat külge, nii et vahel oli selle seinte küljest lahtikoukimisega kohe päris tegu. Kui uued õpilased sooritasid purustusjõu poolest eriti eduka eksperimendi, siis oli tulemuseks tihtipeale segu kapitaalremondist ja mängust "otsi teist neeru".


  • Sissesaamise suhteline kergus (poiss, sportlane, moskvalane - ei vaja ühiselamukohta, ei lipsa dekreeti, psüühiliselt stabiilne) asendus esimese õpiaasta kujuteldamatu põrguga. Ladina keel, kolm keemiat, füüsika, bioloogia, NLKP ajalugu - kõik see oli nii nagu koolis, ei mõistusele ega südamele, igav, igav, igav. Kuid anatoomia! Mille eest hoiatati, millega hirmutati ja mis osutus palju hullemaks kõigest, mida Ogarjov võis üldse ette kujutada. Nüri, mõttetu, lõputu tuupimine. Terminid, mis põhimõtteliselt ei oma mitte mingisugust mõtet, väsimusest laialivalguv pilt atlases, valkjate närvide kimbud, sopid, organid, urked, lihaskiud. Lohistanud end esimesest sessist kirjeldamatu vaevaga läbi, oli Ogarjov kevadeks valmis iseendale tunnistama, et ta oli eksinud. Ta jättis trennis käimise katki (vaene, vaene Matjukin), ei maganud end välja krooniliselt, ei, isegi mitte nii - halvaloomuliselt, kuid kergemaks ei läinud. Isal oli ikkagi õigus olnud - lollide koht pole kõrgkoolis. Medinstituut tuli pooleli jätta, enne kui hilja, kuni silm veel seletas solgiämbri põhjas eneseuhkuse riismeid.
    • Marina Stepnova, "Itaalia õppetunnid", tlk Veronika Einberg, Tänapäev, 2015, lk 44

Luule

muuda

Eluaeg polnud mul valehambaid vaja, kuid nüüd, jumal paraku
on mind tulnud lappida mõne võltsroide ja ersatsvarbaga
Ma olen Näitlik Õppevahend Inimskelett, koolipoistest Madiseks hüütu
Paar korda nädalas kannab korrapidaja mu klassi
Aoi!
Õppige pealegi mu kallal ulja allohvitseri seesmist ehitust
kobage mu kondikava, kõdi pole ma kunagi kartnud
Õppige pealegi, võib-olla siis teie ei satu
võõramaa koolipoistele tahvlilapiga pilduda
Aoi
Nii oli lugu Näitlikust Õppevahendist Inimskeletist,
tema enese lauldud anatoomia, ajaloo ja teistes tarvilikes tundides,
tema enese lauldud ja roiete lüüral saadetud.
Vive la compagnie! Villa kumbalii.

  • Paul-Eerik Rummo, "Laul ühest uljast Napoleoni allohvitserist, kelle luukere on praegu näitlikuks õppevahendiks ühes Eestimaa koolis". Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 36-37



 
Vikipeedias leidub artikkel