Hans Trass

Hans-Voldemar Trass (2. mai 1928 Tallinn – 14. veebruar 2017) oli eesti botaanik (lihhenoloog), Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1975).

Hans Trass 24. novembril 2009 Tartu Ülikooli botaanikaaias näituse "Eestikeelse botaanika algus ülikoolis" avamisel

"Üksi ja ühes"

Hans Trass, "Üksi ja ühes. Mnemograafia", Tartu: Ilmamaa, 2002.

• Umbes kell kaks, kui mehed olid parimas jutuhoos, tuli tagatoast ema, puudutas isa õlga ja sosistas talle kõrva: "Gartmut, u menja boli natšalisj..."

Isa vaatas imestunult naisele otsa ja nõudis: lükka see asi (ta mõtles sünnitust) veidi edasi, meil on ju külalised! No on mees, mõtlesin mina soojas emaüsas, ma olen ju ka olemas ja tahan välja! (lk 10)

• Olime möödunud Kadaka kõrtsist (oli kord selline Pääsküla jõe Laagri silla juures), isa ostis pisikese "asuniku", minule kommi. Jutt läks elule Kulnas ning jälle jutustas ta kääksuvast väravast ja õitsvatest põõsasmaranatest. Minu küsimusele - mis siis selles erilist on? - vastas isa: ah, sa ei mõista veel, kasva suuremaks (olin kümnene), siis saad aru, mida tähendab üks koduselt kääksuv värav. Nüüd mõistan. (lk 19)
• Muusikat, helisid, nende harmooniat, vägevust ja mahedust pole keegi välja mõelnud. Muusika kui niisugune oli enne inimest. Loodus - mets, vulkaan, kanjon, tundra, kõrb - laulab ja mängib kümnetel instrumentidel, teda on vaja vaid kuulata. Ja hädine inimesehakatis leidis tuhandeid aastaid tagasi looduses kindlasti inspiratsiooniallika imiteerimiseks, kutsuvaks meelitamiseks, sõjakaks ähvardamiseks või tormakaks juubeldamiseks. Laulavad mitte ainult linnud ja inimesed. Laulavad ka putukad, kalad ja paljud teised. Kui lind laulab, siis ta laulab, aga iga inimene ei laula... Või õigemini - nii valesti (sealjuures kindlasti kõvasti ning pealetükkivalt) kui paljud inimesed, ei laula ükski lind... Muusika ei ole ainult meie, inimeste, tehtud. Ta on kõikjal meie ümber. Meie tehtud on noodijooned ja -märgid, solfedžo- ja harmooniaõpetus, konservatooriumid, pillid ja lauljate kurgutabletid. Ööbikul ei ole neist ühtegi vaja. (lk 32)
• 1966. aastal olin ekspeditsioonil arktilisel Taimõril. Seal kogesin erakordse selgusega, kuidas loodus loob muusikat. Bõrranga eelmäestikust saab alguse Tareja jõgi, mis on sealsetesse lubjakividesse murdnud sügava kanjoni. Järsu seinana langevad kaljud peaaegu liikumatusse jõkke. Miljoneid aastaid tagasi tegutsenud ülijõud on kanjoniseintele loonud hallidest karedatest pindadest, valgetest siledatest hulknurkadest ja pikkadest, roosadest, mitmes suunas painutatud triipudest hiiglasliku mosaiikpannoo. Äkki tõusis tuul ja kanjon täitus muusikaga. Viiulid, flöödid, metsasarv, timpanid suures kõledas templis. Esialgu nagu kaootiline helide räga, aga süvenenult kuulates eristasin selle muusika meloodiat, crescendo'sid ja diminuendo'sid. Tuul vihises kaljunukini, põrkas koopasse, plaksatas heledalt vastaskaldale, veeres laintel pladistades rusukaldale, kõlistas veeret, võttis uut hoogu ja vilistas piki kanjonit edasi. Naise hääl, kõle nagu Boguslaw Madey "Transfiguratsioonides", põimus tuuleviiuliga dramaatiliseks duetiks. Tuule, lageda tundra ja kanjoni aleatooriline sümfoonia. Mõtlesin, et seal peaksid olema Wojciech Kilar ja Arvo Pärt. (lk 33)
• Dotsent Oleg Mihhailov - lõssenkist, kaval keerutaja - tuli Tartu Ülikooli 1951. aastal rektor Feodor Klementi kutsel "Nõukogude Eesti bioloogiat tugevdama". Varsti selgus, et Klementil oli tema kutsumiseks ka teine põhjus - nimelt oli Mihhailov, nagu rektorgi, fanaatiline filatelist. Loenguid pidas Mihhailov vene keeles, eksamitel vastata lubas suureliselt ka eesti keeles, teeseldes, et on selle juba ära õppinud. Seetõttu oli talle eksamitel lihtne vastata - tuli vaid kasutada põlglikku intonatsiooni, rääkides Mendelist, Morganist ja Weismannist, ning manada häälde austusevarjund, kõneldes Mitšurinist, Prezentist või Lõssenkost (ükskõik, mis kontekstis, mõnikord ajasime sellist jama, et jube meenutada!), ja asi oli korras. Mihhailov kui mitšuurinlane sai kuulsaks "uue" päevalillesordiga "Gigant", millega ta olevat omaenda sõnul tõestanud Marxi, Engelsi, Lenini, Stalini, Mitšurini ja Lõssenko ideedega varustatud teadlase võimu looduse üle. Tegelikult oli see "uus sort" eriliselt optimaalsetes kasvutingimustes ülespoputatud sihvkataim - kõrge tõesti, aga temas polnud haisugi sihikindlast sordiaretustööst. (lk 62)
• Ajaloo-keeleteaduskonnas õppisid neljakümnendate aastate lõpus sellised tulevased suured humanitaarid nagu Ain Kaalep, Lennart Meri, Eno Raud, Valmen Hallap ja teised. Nad moodustasid sõprusringi "Must Käsi", mille kokkusaamistel vaieldi ja lauldi. Ain Kaalep mäletab, et tollane Tallinna Konservatooriumi üliõpilane Eino Tamberg lõi ühel sõprusringi kokkusaamisel gregoriaani koraalile sarnaneva meloodia Horatiuse oodile Tu ne quaesieris. Seda lauldi mitmehäälselt ja õpetati kaasvõitlejatele. Juba siis jälgiti Aini tegevust pingsalt. Kui 1949. aastal toimus sellesama sõpruskonna organiseeritud humoorikas kahvliduell, sai ülikooli parteiorganisatsiooni mõõt täis. Aini kohta ilmus "Noorte Hääles" 30. juulil 1949 A. Pihlaku tige artikkel "Kosmopoliit taskuväljaandes", ja Kaalep eksmatrikuleeriti. (lk 65)
• Juba oktoobris 1950 kaebas üks komsomoliaktivist, et on näinud ja kuulnud üliõpilast Trassi Toomemäel Ameerika hümni laulmas. Asja uuriti hoolsalt, süüalune kutsuti välja. Tunnistasin, et olin tõesti Toomel, aga laul oli Paul Robesoni repertuaarist - "Mississippi", mida ma sõprade pealekäimisel ümisesin. Pealegi ei tundnudki ma sel ajal kahjuks veel Ameerika hümni sõnu ja meloodiat. See lõi komsomolijuhid pahviks - oli ju Robeson NSV Liidu suur sõber, miks tema laule ei võiks laulda! Palusin "pealtkuulajat" meenutada, milline on Ameerika hümni viis. Vastus oli - mina niisugust nõukogudevastast laulu ei tunne ega tahagi tunda. Seekord jäeti mind rahule. (lk 82)
• Nimelt oli komsomolisekretär Herbert Metsa (kes tegi karjääri ka teaduses, oli teadusprorektor) kuulnud, et ma kasutan sageli mõistet "tudeng", selle asemel, et ütelda "nõukogude üliõpilane". See sõna on kodanlik jäänuk, väitis ta, selle kasutamise eest tuleb teid komsomolist välja heita! Minu pareering, et vene keeles on ju sõna "student", s.o. sama, mis tudeng püüdlikkust ja teadusele andumist tähendavast ladinakeelsest sõnast studiosus. Herbert Metsa mõtles veidi ja kostis siis - aga ikka on see üks halvamaiguline kodanlik sõna! (lk 82)
• Nämmutasin, mis ma nämmutasin, aga avaldus oli varsti (1960) laual: "Tahan kaasa aidata kommunistliku ühiskonna ülesehitamisele..." jne. Õnneks oli sel lambalikul alistumisel ka poolhumoorikas külg, muidu oleks asi päris nutune olnud. Nimelt oli mu üheks soovitajaks parteisse astumisel ei keegi muu kui... Erast Parmasto! Ta kirjutas soovituse ehterastliku irooniaga, nii et võta või tõsiselt ja pane partei üle irvitamise eest vangi. Nimelt kirjutas ta, et tunneb Hans-Voldemar Trassi parteisse astumiseks sobivat meelsust ühise töö ja tegevuse kaudu alates 1936. aastast... Parteikomitee seltsimehed arvutasid meie vanust ja said - õigesti said - 8 eluaastat, kui me pidanuksime parteisse astumiseks ettevalmistusi tegema hakkama... Üleaedsed ja üheealised, nagu me olime, tuli meil mõte ühiselt tegutseda ja tööd teha hoopis-hoopis hiljem. Kaheksa-aastastena me isegi ei vaadelnud linde ega kogunud taimi, rääkimata mingisugusest parteist... Hilisema akadeemiku Erasti irooniat võeti vähekasvatatud kommunisti halva naljana. Kuigi selles oli tõetera - kaheksa-aastastena sõpradeks saades viis elu meid noorelt vaimustavasse teadusesse, ja siis sünkjasse poliitikasse... (lk 86-87)
• Maikuu alguspäevil hakkab siin õitsema toomingas. Ta moodustab kaugelt vaadates Ahja kaldail justkui valge müüri. On väga imeline, hullutav ja erutav tunne kõndida toomingamüüri all. Püüan igal aastal sel ajal siin olla. Käin mitu korda päevas valge müüri uimastavas lõhnapilves, meelitan siia oma armsaid ligimesi. Kaks nädalat toomingate õitseaega olen täielikult nende kütkes. Kui valge müür kaob, lõpeb minu jaoks ka kevad, algab pikk-pikk järgmise kevade ootus. Saan aru, et hurmaval toomingal on minu peale mingi eriline võim. Valge müür hääbub, õite tuhanded kroonlehed langevad Ahja allikkülma vette, ja alles siis saan hingerahu tagasi. (lk 105-106)
• Inimene elab seni, kuni on veel suuteline imestama ja imetlema, vihkama ja armastama, nautima ja naljatlema, unistama ja uusi teostamatusi kavandama. Leian end järjest sagedamini mõttelt: kui ebaõiglane ja julm on vananemisprotsess! Ma ei mõista neid teesklevaid seniilseid kortsnägusid, kes sõnu pudistades saavad lõpuks hakkama lausega - ka vananemisel olevat oma võlu! Ei ole mingit võlu, vaid on lauspiin ja valu.

Looja on meile, patustele, välja mõtelnud kõige julmema karistusviisi - vananemise, unustamise, aeglase, järkjärgulise mälukaotuse ja nüristumise. (lk 107)