Kolm meest paadis

"Kolm meest paadis, koerast rääkimata" ("Three Men in a Boat (To Say Nothing of the Dog)", 1889) on inglise kirjaniku Jerome K. Jerome’i humoristlik jutustus kolme noormehe kahenädalasest paadiretkest Thamesi jõel Inglismaal, sõites Kingston upon Thamesist Oxfordini ja tagasi. Minajutustaja on Jerome, kellega koos matkavad George, Harris ja foksterjer Montmorency. Eesti keeles ilmus raamat esmalt 1923. aastal Marta Sillaotsa tõlkes ning uuesti 1978. aastal Tiiu Viirese tõlkes sarjas Loomingu Raamatukogu (kordustrükid 1994, 1999 ja 2017; järgnevalt tsiteeritud 1978. aasta väljaande põhjal).

Esimene peatükk

Kolm invaliidi. George'i ja Harrise kannatused. Saja seitsme raske haiguse ohver. Kasulik retsept. Maksahaiguste ravi lastel. Jõuame ühisele arvamusele, et oleme üle töötanud ja vajame puhkust. Kas veeta nädal avamerel? George soovitab jõge. Montmorencyl on vastuväiteid. Ettepanek vastu võetud kolme häälega ühe vastu.

Mis minusse puutub, siis mul oli maks korrast ära. Olin kindel, et see oli just maks, sest olin äsja läbi lugenud patenteeritud maksatablettide reklaamprospekti, kus üksikasjaliselt kirjeldati mitmesuguseid sümptomeid, mille järgi võis kindlaks teha, et maks on korrast ära. Minul olid kõik sümptomid olemas.

See on tõesti väga imelik, aga alati kui ma mõnd patentravimite reklaami loen, jõuan ma järeldusele, et kannatan seal kirjeldatud haiguse kõige ägedama vormi all. Igal üksikul juhul näib diagnoos täpselt minu läbielamistele vastavat.

Mäletan, kuidas ma kord Briti Muuseumi läksin, et lugeda midagi ühest kergemakujulisest haigusest, vist heinapalavikust, mida parasjagu põdesin. Sain raamatu ja vaatasin järele, mis mind huvitas; siis aga, ei tea isegi miks, pöörasin hajameelselt lehte ja hakkasin ajaviiteks teisi haigusi uurima. /---/ Jõudsin tüüfuseni, lugesin sümptomitest, sain teada, et mul on tüüfus, oli nähtavasti olnud juba mitu kuud, ilma et ise oleksin teadnudki. Tundsin huvi, mis mul veel võib olla. Leidsin tantstõve, ja nagu olingi arvanud, kannatasin ka selle all. Minu juhtum hakkas mind huvitama, otsustasin sellesse igakülgselt süveneda ja alustasin tähestiku järjekorras otsast peale. /---/ Kohusetundlikult uurisin läbi kogu tähestiku ning ainus haigus, mida mul ilmselt ei olnud, oli põlvekedra paistetus.

Olin algul veidi solvunud — see tundus kuidagi ülekohtusena minu suhtes. Miks ei olnud mul põlvekedra paistetust? Milleks niisugune ärritav erand? Vähehaaval siiski rahunesin. /---/

Olin lugemissaali sisenenud õnneliku, terve mehena. Välja komberdasin viletsa sandina.

Läksin oma tohtri juurde. /---/ Ta küsis:

"Noh, mis viga?"

Vastasin:

"Kulla sõber, ei hakka su aega raiskama ja ütlema, mis mul viga on. Elu on lühike ja kui ma lõpule jõuan, oled võib-olla juba hinge heitnud. Ütlen parem, mis mul viga ei ole. Mul ei ole põlvekedra paistetust. /---/" (lk 7–9)

Lugesin retsepti läbi. Seal seisis:

"1 nael biifsteeki ja

1 pint õlut

iga kuue tunni järel.

1 kümnemiiline jalutuskäik igal hommikul.

1 voodi igal õhtul kell 11.

Ja ära koorma oma pead asjadega, millest sa midagi ei taipa."

Tegin nende nõuannete järgi ja tulemus oli suurepärane (vähemalt minu jaoks): päästsin oma elu ja elan siiamaani. (lk 9–10)

Kui nüüd maksatablettide reklaami juurde tagasi tulla, siis ei ole kahtlustki, et mul esinevad kõik kirjeldatud sümptomid, millest peamine on "üldine vastumeelsus mis tahes töö suhtes".

Keel tõrgub kirjeldamast, kuidas ma selle haiguse all kannatan. Juba varasest lapsepõlvest saadik olen tema ohver. Poisina ei olnud mul ühtki päeva, mil ma end hästi oleksin tundnud. Mu vanemad ei teadnud siis veel, et see tuleb haigest maksast. Arstiteadus oli tol ajal palju vähem arenenud kui praegu ja nii peeti mu haigust tavaliselt laiskuseks.

"Kuule sina, igavene looder, mis sa kogu aeg vedeled, võiksid ometi midagi teha!" ütlesid nad harilikult, muidugi teadmata, et olen haige.

Ja nad ei andnud mulle rohtu, vaid hoopis võmmusid kuklasse. Ning imelik küll, tihti oli neist võmmudest abi, vähemalt mõneks ajaks. Üks võmm kuklasse mõjus omal ajal mu maksale palju paremini kui karbitäis tablette praegu. Muutusin siis alati teotahteliseks ja tegin aega viitmata, mida minult nõuti.

Muide, sageli on niisugused lihtsad, kodused abinõud tõhusamad kui kõik apteegirohud kokku. (lk 10)

Imelik küll, aga iialgi ei leia te kuival maal inimest, kes oleks merehaige olnud. Merel kohtate paljusid, kes on tõsiselt haiged — neid on terved laevatäied; aga maal ei ole ma veel kunagi kohanud meest, kes teaks, mida tähendab merehaigus. Lihtsalt arusaamatu, kuhu peidavad end kaldal need tuhanded ja tuhanded merehaiged, kellest kõik laevad kubisevad. (lk 14)

Teine peatükk

Arutame plaane. Telkimise mõnud ilusatel öödel. Seesama vihmastel öödel. Saavutame kompromissi. Montmorency ja esimesed muljed temast. Kardan, et ta on liiga hea selle maailma jaoks — see kartus osutub hiljem alusetuks. Koosolek lükkub edasi.

Harris küsis:

"Mis siis, kui vihma hakkab sadama?"

Harris ei satu kunagi vaimustusse. Tal puudub luulemeel, puudub see ohjeldamatu igatsus kättesaamatu järele. /---/

Seisate Harrisega öösel kahekesi mere ääres ja räägite: "Tasa! Kas kuuled? Kas pole need näkineiud, kes lainetavate vete sügavuses laulavad? Või on need kurvad vaimud, kes halavad merekasvude kütkes olevate kaamete surnute kohal?"

Harris võtab teil käe alt kinni ja vastab: "Ma tean, mis see on, vanapoiss — sa oled külma saanud. Tule parem minuga kaasa. Ma tean üht kohta ümber nurga, kus võib teha tropi sellist šoti viskit, millist sa varem pole maitsnud — see paneb su paugupealt jalule." (lk 17–18)

Montmorencyt vaadates võiks arvata, et ta on ingel, kes on inimkonnale teadmata põhjustel maa peale saadetud väikese foksterjeri kujul. Montmorencyl on mingi oh-milline-õel-maailm-see-on-ja-kuidas-ma-tahaksin-seda-paremaks-ja-õiglasemaks-muuta-ilme, mis toob pisarad vanade vagade daamide ja härrade silmi. (lk 20)

Kolmas peatükk

Organisatsioonilisi korraldusi. Harrise töömeetod. Kuidas vanaldane perekonnaisa pilti seinale riputab. George teeb targa märkuse. Varahommikuse suplemise mõnud. Toidumoon paadi ümberminemise puhuks.

George ütles: "Teate mis, nii ei tule midagi välja. Me ei pea mõtlema mitte asjadest, mida me kasutada saaksime, vaid asjadest, ilma milleta me hakkama ei saaks."

George esineb vahetevahel päris asjalikult, mis lausa üllatab. See oli täiesti tark mõte, rakendatav mitte ainult praeguses olukorras, vaid üldse rändamisel mööda elujõge. Kui paljud inimesed seavad end sel teekonnal uppumisohtu, koormates oma paati tohutu hulga tobedate asjadega, mida nad reisi meeldivuse ja mugavuse huvides tarvilikuks peavad, ent mis tegelikult ainult kasutu koli on. /---/

Inimene, viska see koli üle parda! Olgu su elupaat kerge ja sisaldagu ainult seda, mida sa vajad: lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes seda nime väärivad, kedagi, keda armastada, ja kedagi, kes sind armastaks, kassi, koera ja üht või kaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid, ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus. (lk 25)

Mis puutub riietesse, siis arvas George, et kahest kergest ülikonnast piisab, sest võime neid ise jões pesta, kui nad mustaks saavad. Küsisime, kas ta on kunagi ülikonda jões pesnud, ja tema vastas: "Ei, mina just mitte, aga mõned mu tuttavad on, ja see on päris lihtne." Ning Harris ja mina olime küllalt naiivsed uskuma, et ta teab, millest räägib, ja et kolm korralikku, positsiooni ja mõjuvõimuta noormeest, kellel ei ole pesupesemises mingeid kogemusi, võivad oma särgid ja püksid seebitükiga Thamesi jões puhtaks pesta.

Järgnevate päevade jooksul, siis, kui oli juba hilja, kogesime, et George on haletsusväärne petis, kel ei ole sellest asjast ilmselt kunagi aimu olnud. Kui te oleksite näinud neid riideid pärast … Ent, nagu öeldakse bulvariromaanides, ärgem rutakem ette. (lk 28)

Neljas peatükk

Toiduküsimus. Me ei taha petrooleumis elada. Juustu kui teekaaslase head omadused. Perekonnaema jätab oma kodu. Jätkame ettevalmistusi paadi ümberminemise puhuks. Pakin asju. Kangekaelsed hambaharjad. George ja Harris tegelevad pakkimisega. Montmorency laiduväärne käitumine. Me läheme magama.

Mäletan, et üks mu sõber ostis kord Liverpoolis paar juustukera. See oli suurepärane juust, küps ja hästi laagerdunud, ning võis kindel olla, et selle kahesaja hobujõuline aroom levib kolme miili raadiuses ja rabab inimese jalust kahesaja jardi pealt. Olin sel ajal Liverpoolis ja mu sõber küsis, kas ma ei oleks nõus neid juuste Londonisse viima, kuna ta ise sai tulla alles päeva või paari pärast ning arvas, et nendega ei tohi enam kauem viivitada. (lk 30)
Eustonis viisin ma juustud sõbra koju. Ta naine astus võõrastetuppa, jäi seisma ja nuusutas õhku. Seejärel küsis ta:

"Öelge mulle, kas on juhtunud kõige halvem?"

Vastasin:

"See on juust. Tom ostis need kerad Liverpoolis ja palus mul ära tuua."

Lisasin veel, et loodetavasti saab proua aru, et minul ei ole nendega mingit pistmist; ja tema vastas, et ta ei kahtlegi selles, aga et kui Tom on tagasi jõudnud, siis ta veel räägib temaga.

Mu sõber viibis Liverpoolis kauem, kui ta oli arvanud, ja kolme päeva pärast, kui teda veel tagasi ei olnud, tuli ta naine minu juurde. Ta küsis:

"Mida Tom nendest juustudest rääkis?"

Vastasin, et Tom oli käskinud neid niiskes kohas hoida ja palunud, et keegi neid ei puutuks.

Naine ütles:

"Keegi ei kavatsegi neid puutuda. Kas ta neid nuusutas ka?"

Arvasin, et küllap Tom seda tegi, ning lisasin, et talle näisid need juustud väga meeldivat.

"Mis te arvate, kas Tom läheks väga endast välja," uuris naine, "kui paluksin kellelgi ühe naelsterlingi eest nad ära viia ja maha matta."

Arvasin, et Tom ei naerataks siis enam kunagi.

Järsku turgatas naisel hea mõte. Ta ütles:

"Kas te neid enda juures ei tahaks hoida? Ma saadan nad siia."

"Proua," vastasin ma, "isiklikult mulle juustu lõhn meeldib, ja hiljutist sõitu Liverpoolist koos juustudega meenutan ma alati kui meeldiva puhkuse õnnestunud lõppakordi. Aga sellessinatses maailmas peame ka teisi arvestama. See daam, kelle katuse all mul on au eluneda, on lesk ja, niipalju kui mina tean, arvatavasti ka vaeslaps. Ta esineb alati tugeva, ütleksin isegi ilukõnelise protestiga, kui teda "ära kasutatakse", nagu ta ise seda nimetab. Tunnen vaistlikult, et teie abikaasa juustudesse oma majas suhtuks ta just nimelt ku enese "ärakasutamisse", ja ma ei saa lubada, et keegi võiks kunagi minu kohta öelda, nagu oleksin ma leske ja vaeslast ära kasutanud."

"Olgu," ütles mu sõbra naine tõustes, "mul ei ole enam muud öelda, kui et ma võtan oma lapsed ja lähen hotelli elama, seni kuni need juustud on ära söödud."

Ta pidas oma sõna, jättes kodu passija hooleks, kes küsimuse peale, kas tema seda lõhna talub, vastas: "Mis lõhna?", ja kui ta viidi juustude juurde ja kästi hoolega nuusutada, ütles ta, et tunneb nõrka meloni lõhna. Siit järeldati, et kujunenud atmosfäärist ei saa sellele naisele midagi paha juhtuda, ja nii jäeti ta rahule. (lk 32-33)

Ma ei saa paigal olla ja vahtida, kui teine rügab ja rahmeldab. Tahan siis alati püsti tõusta ja juhtnööre jagada, käed taskus, ringi jalutada ja õpetada, mida järgmisena teha tuleb. Olen kord juba sellise hakkaja loomuga. Ma ei saa sinna midagi parata. (lk 35)
Nad alustasid heatujuliselt, ilmselt soovides mulle näidata, kuidas peab pakkima. Ma ei lausunud sõnagi; ma lihtsalt ootasin. Kui George kord üles puuakse, saab Harrisest kõige halvem pakkija selles maailmas. Vaatasin taldrikute, tasside, pottide, pudelite, kopsikute, pirukate, priimuste, küpsiste, tomatite jne. hunnikut ning tundsin, et varsti juhtub midagi põnevat.

Nii oligi. Alustuseks lõhkusid nad ühe tassi. See oli alles algus. Nad tegid seda lihtsalt selleks, et näidata oma võimeid ja tõmmata endale tähelepanu.

Siis pani Harris purgi maasikamoosi tomatite peale ja üks tomat läks katki ning nad pidid seda korvist teelusikaga välja koukima.

Ja nüüd oli kord George'i käes — tema astus või sisse. Ma ei öelnud midagi, tulin vaid lähemale, istusin lauaservale ja jälgisin neid.

[---]

Nad ajasid soola ümber ja see läks laiali, aga mis puutub võisse, siis kunagi oma elus pole ma näinud, et kaks meest võivad ühe võitükiga, mis maksab nael ja kaks šillingit, nii palju korda saata. Kui George selle oma talla küljest oli lahti saanud, püüdsid nad seda kastrulisse panna, kuid see ei mahtunud sinna, ja see, mis mahtus, ei tulnud sealt enam välja. Nad said selle siiski kuidagi kätte ja panid tooli peale, ning siis istus sinna Harris ja või jäi tema pükste külge kinni, ja nemad otsisid seda mööda tuba taga.

"Võin pea anda, et panin ta tooli peale," ütles George tühja istet vahtides.

"Minut aega tagasi nägin oma silmaga, et sa seda tegid," ütles Harris.

Siis hakkasid nad seda otsides uuesti mööda tuba ringi kollama, said keskel kokku ja jäid teineteisele hämmeldunult otsa vaatama.

"Väga imelik," ütles George.

"Tõepoolest veider!" lisas Harris.

Siis nägi George Harrist selja tagant.

"Mis, see on kogu aeg siin olnud!" hüüatas ta nördinult.

"Kus?" küsis Harris end ümber pöörates.

"Seisa paigal, kui võid!" möirgas George talle uuesti selja taha karates.

Ja nad said või kätte ning panid selle teekannu. (lk 36–37)

Lõpetasime pakkimise öösel kell 12.50. Harris istus suuremale korvile peale, väljendades lootust, et seal midagi katki ei lähe. George ütles, et kui midagi peab katki minema, siis on see juba katki läinud, ja see mõttekäik näis Harrist lohutavat. (lk 38)

Viies peatükk

Proua P. ajab meid üles. Logard George. Niinimetatud ilmateade. Meie pagas. Rikutud iseloomuga poiss. Meie ümber koguneb rahvahulk. Asume pidulikult teele. Saabume Waterloosse. Raudteeametnikud on süütus teadmatuses sellistes maistes asjades nagu rongide sõiduplaan. Oleme paadis — me jõematk on alanud.

Ma leian, et kõigist rumalatest, tüütutest tobedustest, millega meid nuheldakse, on kõige hullem see väljamõeldis, mida nad "ilmateateks" nimetavad. Meile ennustatakse täpipealt seda, mis juhtus eile või üleeile, ja otse vastupidist sellele, mis täna juhtuma hakkab. (lk 40–41)
Siis on veel need uut tüüpi baromeetrid, need pikad ja sirged. Ma ei saa kunagi aru, kus on neil saba, kus sarved. Üks pool näitab, mis ilm oli eile hommikul kell kümme, ja teine, mis täna hommikul kell kümme; ainult et, teate, alati ei ole võimalik seda hommikul kell kümme uurida. See baromeeter tõuseb ja langeb nii vihmase kui ka ilusa ilmaga, olenevalt tuule tugevusest, ja ühte otsa on kirjutatud "S" ja teise "N", ja kui te seda koputate, siis ei näita ta teile midagi. Ja te peate seda korrigeerima vastavalt kõrgusele merepinnast ja ümber arvutama Fahrenheiti peale ja isegi siis ei tea te õiget vastust.

Kuid milleks üldse ilma ette teada? Ilm on niikuinii halb, kui ta kord juba käes on, milleks meile veel see etteteadmise kibedus? (lk 42–43)

Kuues peatükk

Kingston. Õpetlik arutlus Inglise vanema perioodi ajaloost. Õpetlikke tähelepanekuid nikerdatud tammepuust ja elust üldse. Stivvings-juuniori kurb juhtum. Mõttemõlgutusi antiigist. Unustan, et olen tüüril. Huvitav tagajärg. Hampton Courti labürint. Harris giidiks.

Selles maailmas paistab ikka nii olevat. Igaühel on midagi, mida ta ei vaja, ja see, mida tema vajab, on teise oma.

Abielus meestel on naised, ning näib, et nad ei vaja neid — ja üksijäänud noormehed nutavad, et nad ei saa kuidagi endale naist. Vaestel, kes end hädavaevalt ära elatavad, on kaheksa tugevat last. Rikkad vanapaarid surevad lastetult ja neil ei ole kellelegi oma raha jätta.

Siis veel need tüdrukud, kellel on palju kavalere. Tüdrukud, kellel on palju kavalere, ei vaja neid kunagi. Nad ütlevad, et ilma kavalerideta oleks parem, et nad on tüütud ja et miks nad ei lähe ja kurameeri preili Smithi või preili Browniga, kes on juba vanemad ja mitte nii kena välimusega ja kellel ei ole ühtegi kavaleri. Nad ise ei vaja kavalere. Nad ei kavatse iialgi mehele minna.

Neil probleemidel ei tasu pikemalt peatuda: see teeb meele nii nukraks. (6. ptk, lk 49–50)

/---/ meie vaarvanaisadel pidid kunstist ja ilust kõrged arusaamad olema. Tõepoolest, kõik praegused kunstiväärtused olid kolm või neli sajandit tagasi täiesti igapäevased asjad. Ei tea, kas need vanad supitaldrikud, õllekruusid ja küünlajalad, mida me tänapäeval nii väga hindame, ongi üldse ilusad, või on see ainult aegade aupaiste nende ümber, mis meid köidab. /---/

Kas see on ka tulevikus nii? Kas tänased väärtused on alati eilsed odavad pisiasjad? Kas meie trafaretsed taimornamendiga taldrikud kaunistavad kunagi 2000. aastal ridadena kõrgema klassi kaminasimsse? /---/ Tikkimise harjutustööst, mida vanem tütar koolis on teinud, hakatakse rääkima kui "Victoria ajastu gobeläänist", ja see muutub hindamatuks. (6. ptk, lk 51–52)

Kümnes peatükk

Meie esimene öö. Puldankatte all. Abipalve. Teekannu isemeelsus ja kuidas sellest üle saada. Õhtusöök. Kuidas end vooruslikuna tunda. Vajatakse kõigi mugavustega hästi kuivendatud asustamata saart, soovitav Vaikse ookeani lõunaosas. Naljakas lugu, mis juhtus George'i isaga. Rahutu öö.

Inimesed, kellel on kogemusi, on rääkinud mulle, et puhas südametunnistus teeb õnnelikuks ja rahulolevaks; aga täis kõht täidab suurepäraselt sedasama eesmärki ning on pealegi odavam ja kergemini saavutatav. Pärast korralikku ja kergesti seeditavat einet olete te nii arusaaja ja suuremeelne, nii üllas ja osavõtlik. (lk 89)
Ja siiski annab öö meile lootust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema suuruse kõrval ja poevad häbiga peitu. Päev on olnud täis hoolt ja askeldusi, meie südametes on valitsenud kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab — ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

Mõnikord on meie valu väga tõsine ja sügav, ja me seisame tummalt Öö ees, sest me ei oska oma valu sõnadega edasi anda ja suudame vaid ägada. Öö süda on tulvil kaastunnet meie vastu. Ta ei saa me valu kergendada, aga ta võtab me käed oma kätesse, ja tühine maailm me ümber kaob kuskile kaugele ja muutub imepisikeseks, ning Öö tumedad tiivad kannavad meid viivuks temast endast veelgi võimsama olevuse ette, keda ümbritseb imepärane valgus, ja selles imepärases valguses on kogu inimelu nagu avatud raamat me ees, ja me saame aru, et Mure ja Valu ei ole muud kui Jumala inglid.

Ainult need, kes on kandnud kannatuste krooni, saavad näha seda imepärast valgust; ja nad ei tohi hiljem sellest kellelegi rääkida ega avaldada saladust, mida nad teada on saanud.

Üheteistkümnes peatükk

Kuidas George ükskord hommikul vara üles tõusis. George'ile, Harrisele ja Montmorencyle ei meeldi, et vesi on külm. Jerome'i kangelaslikkus ja otsusekindlus. Õpetlik lugu George'ist ja tema särgist. Harris on kokaks. Ajalooline tagasivaade (mõeldud õppematerjaliks koolidele).

Harris pani ette hommikusöögiks munaputru teha. Ta ütles, et valmistab seda ise. Tema jutust jäi mulje, et ta on selle peale päris meister. Ta oli seda tihti piknikutel ja jahiga merel olles valmistanud. Ta oli sellega päris kuulsaks saanud. Need, kes tema munaputru kord maitsta olid saanud, ei hoolinud hiljem, nagu tema jutust selgus, enam ühestki teisest toidust, vaid jäid kõhnaks ning surid ära, kui nad munaputru enam ei saanud.

Meil hakkas tema jutu peale suu vett jooksma, ja me andsime talle priimuse, panni ja kõik munad, mis veel katki ei olnud läinud ja korvi laiali valgunud, ning palusime tal alustada.

Munade katkilöömine ei läinud tal kergelt — õigupoolest sai ta nad küll päris kergesti katki, aga edasi oli neid raske pannile saada, nii et nad pükse ära ei määriks ega mööda käist alla ei voolaks. Lõpuks õnnestus tal siiski nii umbes pool tosinat muna pannile saada ja siis kükitas ta priimuse kõrvale maha ning hakkas neid kahvliga sonkima.

See oli kurnav töö, nagu George ja mina aru võisime saada. Niipea kui Harris pannile lähenes, kõrvetas ta ennast ära, pillas siis kõik käest ja hakkas priimuse ümber tantsu lööma, puhudes sõrmedele ja kirudes kogu seda värki. Tõepoolest, mil iganes George ja mina tema poole vaatasime, etendas ta kindlasti just seda stseeni. Algul me isegi arvasime, et see kuulub kokakunsti juurde.

Me ei teadnud õieti, mida munapuder endast kujutab, ja oletasime, et see on mõni indiaani või Havai saarte roog, mida valmistatakse tantsude ja loitsude saatel. Montmorency läks korraks lähemale, et panni nuusutada, sealt pritsis rasva ja ta põletas nina ära, nii et siis hakkas tema tantsu lööma ja kiruma. Üldiselt oli see üks erutavamaid ja huvitavamaid ettevõtmisi, mida mu silmad on näinud. George'il ja minul oli päris kahju, kui see ära lõppes.

Tulemus ei õigustanud Harrise lootusi. Tema töö ja vaev ei olnud vilja kandnud. Kuuest munast oli saanud vaid teelusikatäis kõrbenud ja ebaisuäratavat massi.

Harris ütles, et pann oli süüdi ja et kõik oleks hästi läinud, kui tal kastrul ja gaasipliit oleksid olnud; ja me otsustasime, et me ei hakka seda rooga uuesti tegema, enne kui meil on nimetatud majatarbed olemas.

Kolmeteistkümnes peatükk

Marlow. Bishami klooster. Medmenhami mungad. Foksterjeri äbiväärne käitumine kaubamajas. Montmorency plaanitseb vana isakassi surma. Otsustab lõpuks siiski, et kingib talle elu. Lahkume Marlow'st. Uhke rongkäik. Kasulikke näpunäiteid aurukaatrite häirimiseks. Me ei ole nõus jõevett jooma. Rahuarmastav koer. Harrise ja vormiroa salapärane kadumine.

Kuulsad Medmenhami mungad ehk "Põrgutule ühing", nagu neid tavaliselt hüüti (nende hulka kuulus ka kurikuulus Wilkes), oli vennaskond, kelle motoks oli: "Tee, mida tahad". Seda juhtlauset on ikka veel näha kloostri lagunenud sissekäigu kohal. Aastaid enne, kui need jumalakartmatud veiderdajad selle niinimetatud kloostri asutasid, seisis selles kohas palju tõsisemat laadi klooster, kus elasid hoopis teistsugused mungad kui need elunautijad, kes viissada aastat hiljem nende asemele tulid.

Tsistertslased, kelle klooster siin kolmeteistkümnendal sajandil seisis, ei tundnud muud riietust kui jämedakoeline tuunika ja mungakuub, ning ei söönud ei liha, kala ega mune. Nad magasid õlgedel ja tõusid keskööl, et missat pidada. Päeva veetsid nad tööd tehes, lugedes ja palvetades; ja kogu nende elu möödus surmavaikuses, sest keegi neist ei rääkinud.

See oli sünge vennaskond, kes elas sünget elu kõige kaunimas kohas, mida jumal on loonud. Imelik, et looduse hääled ümberringi — vete tasane laul, jõekasvude sosinad ja kohiseva tuule muusika — ei õpetanud neile suuremat elutarkust. Pikki päevi kuulatasid nad vaikuses, lootes, et taevas räägib nendega; ja kogu päeva ning pühaliku öö rääkis taevas nendega tuhandel häälel, kuid nemad ei kuulnud seda. (lk 116)

Hambledoni lüüsi juures leidsime, et meil on vesi otsas. Võtsime purgi ja läksime lüüsivahi juurde oma varusid täiendama.

George võttis rääkimise enda peale. Ta manas näole vastupandamatu naeratuse ja ütles:

"Palun, kas te saaksite meile natuke vett anda?"

"Miks mitte," vastas vanahärra, "võtke nii palju, kui tahate, ja ülejääk jätke paigale."

"Tänan teid väga," pomises George ringi vaadates. "Ainult … kus te seda hoiate?"

"Alati ühes ja samas kohas, mu poiss," kostis stoiline vastus, "just teie selja taga."

"Ma ei näe," ütles George ümber pöörates.

"Jumal hoidku, kus on teie silmad?" katkes vanamehe kannatus ja ta võttis George'il õlgadest kinni ning pööras ta jõe poole. "Siin on seda ju küllalt, või mis?"

"Oih!" hüüatas George taipama hakates. "Aga me ei saa ju jõge juua!"

"Ei, tervet jõge mitte, aga natuke kindlasti," vastas vanamees. "Mina olen seda juba viisteist aastat joonud."

George ütles vanamehele, et tolle välimus ei ole just eriti heaks reklaamiks jõeveele ja et tema eelistab kaevuvett.

Saime vett majakesest, mis asus natuke ülalpool. Arvan, et lähemal uurimisel oleks selgunud, et seegi on jõevesi. Kuid me ei uurinud ja kõik oli kõige paremas korras. Kui oma silm ei ole kuningas, siis kannatab kõht kõik välja. (lk 123)

Neljateistkümnes peatükk

Wargrave. Vahakujude muuseum. Sonning. Ühepajatoit iiri moodi. Montmorency on sarkastiline. Montmorency ja teekannu võitlus. George õpib bandžot mängima. Ta ei leia toetust. Raskused asjaarmastaja muusiku teel. Torupilli harjutamine. Harris on pärast õhtusööki tujust ära. George ja mina läheme jalutama. Jõuame tagasi näljaste ja märgadena. Harris käitub imelikult. Kummaline lugu Harrise ja luikedega. Harrisel on rahutu öö.

Ma poleks iial arvanud, et kartulikoorimine nii raske töö on. See kujunes suuremaks ettevõtmiseks kui ükski teine, milles ma kunagi olen osalenud. Me alustasime rõõmsalt, võiks isegi öelda, et ülemeelikult, kuid meie muretus kadus, niipea kui esimene kartul kooritud sai. Mida rohkem me koorisime, seda rohkem näis kartulile koort külge jäävat; ja kui me lõpuks selle maha olime saanud ja silmad välja olime lõiganud, ei olnud kartulist enam midagi järel — igatahes mitte midagi nimetamisväärset. George tuli ja vaatas — kartul oli umbes pähklisuurune. Ta ütles:

"Ei, sellest ei tule midagi välja! Nii te lihtsalt raiskate neid. Te peate neid kaapima."

[---]

Ma ei tea midagi muud, mis inimest nii võiks määrida kui kartulikaapimine. Raske oli uskuda, et see kooresodi, millega Harris ja mina pealaest jalatallani kaetud olime, oli pärit vaid neljalt kartulilt. See näitab, mida hoole ja kokkuhoiuga ära saab teha. (lk 128–129)

Viieteistkümnes peatükk

Majapidamistööd. Armastan tööd teha. Kuidas vana jõehunt tööd teeb ja mida ta sellest teistele räägib. Tänapäeva noorte skepsis. Mälestusi esimestest paadisõitudest. Parvesõit. George demonstreerib head stiili. Vana paadimees ja tema meetodid. Nii vaikselt ja rahulikult. Algaja. Kuidas hutja kasutada. Kurb juhtum. Sõpruse rõõmud. Minu esimesed kogemused purjetamises. Arvatav põhjus, miks me ära ei uppunud.

Järgmisel hommikul ärkasime hilja ning sõime Harrise tungival pealekäimisel tagasihoidliku, "ilma hõrgutisteta" hommikusöögi. Seejärel pesime nõud ning tegime kõik korda (korduv tegevus, mis hakkas vähehaaval selgust tooma küsimusse, mille kallal ma tihti olin juurelnud: kuidas täidab oma aega naine, kellel ei ole muud teha kui ainult ühe pere eest hoolt kanda). (lk 138)

Seitsmeteistkümnes peatükk

Pesupäev. Kala ja kalapüüdjad. Õngitsemiskunstist. Aus õngitseja. Kalamehejutt.

Jäime Streatley'sse kaheks päevaks ja lasime oma riided ära pesta. Olime neid George'i juhatusel ise jões püüdnud pesta, aga see oli lõppenud läbikukkumisega. Õigemini küll rohkem kui läbikukkumisega, sest pärast pesemist nägid riided veel hullemad välja kui enne. Tõsi küll, enne pesemist olid nad väga, väga mustad olnud, kuid neid võis siiski kanda. Aga pärast pesemist … tõepoolest, pärast seda, kui me oma riided ära olime pesnud, oli jõgi Readingi ja Henley vahel palju puhtam. Pesime kõik selle mustuse, mis jõkke Readingi ja Henley vahel oli kogunenud, oma riietesse.

Streatley pesunaine ütles, et ta on lausa sunnitud meilt pesemise eest kolmekordset hinda küsima. Ta ütles, et see oli ennem kraapimine kui pesemine olnud.

Maksime talle vähemagi nurinata ära. (lk 155)

Üheksateistkümnes peatükk

Oxford. Montmorency ettekujutus taevast. Thamesi ülemjooksu üüripaat ja selle hüved ning mugavused. "Thamesi uhkus". Ilm muutub. Jõgi erinevates ilmastikuoludes. Mitte eriti lõbus õhtu. Unistame võimatust. Puhume mõnusalt juttu. George mängib bandžot. Sünge meloodia. Veel üks vihmane päev. Põgeneme. Tagasihoidlik õhtusöök ja tervisejoomine.

Veetsime Oxfordis kaks väga meeldivat päeva. Oxfordis on palju koeri. Montmorencyl oli esimesel päeval üksteist kaklust ja teisel neliteist, ja küllap ta mõtles, et on taevasse sattunud. (lk 169)
George rääkis ühest tuttavast, kes oli kaks aastat tagasi jõge mööda üles sõitnud ja ühel sellisel ööl nagu praegu niiskes paadis maganud ja sellest reuma saanud; ükski rohi ei olnud aidanud ja ta oli kümne päeva pärast suurtes valudes surnud. George ütles, et see oli üsna noor mees olnud ja oli kavatsenud varsti abielluda. Ta ütles, et see on üks kurvemaid juhtumeid, mida ta teab.

Selle peale tuletas Harris üht sõpra meelde, kes oli vabatahtlikuna sõjaväes teeninud, ühel vihmasel ööl Aldershotis puldani all maganud ("just sellisel ööl nagu praegu," ütles Harris) ja hommikul eluaegse sandina ärganud. Harris ütles, et tutvustab meid selle noormehega, kui me linna tagasi oleme jõudnud; meil hakkavat süda verd tilkuma, kui me teda näeme.

Sellele muidugi järgnes huvitav arutelu radikuliidist, palavikkudest, külmetustest, kopsuhaigustest ja bronhiidist. (lk 172-173)

Ühes punktis olime kõik ühel nõul, ja see oli, et tulgu mis tuleb, me viime ürituse lõpule, ükskõik kui kibe see ka ei oleks. Olime kaheks nädalaks jõele lõbusõidule tulnud — ja kahenädalane lõbusõit sellest ka saab. Kui me sealjuures surma saame! — noh, sõpradele ja sugulastele oleks see kurb sündmus, kuid midagi poleks parata. Tundsime, et meie kliimas ilmale alla vanduda looks väga ohtliku pretsedendi.

"On jäänud veel ainult kaks päeva," lausus Harris, "ja me oleme noored ja tugevad. Võib-olla pääseme sest loost veel terve nahaga."

[---]

"Kui me ei oleks otsustanud kindlasse surma minna selles vanas neetud künas," tähendas George, heites paadile pilgu täis äärmist pahatahtlikkust, "siis tasuks ehk ära märkida, et minu teada väljub Pangbourne'ist üks rong varsti pärast viit, ja sellega me jõuaksime Londonisse just õigeks ajaks, et süüa karbonaadi ja siis sellesse väikesse kohta minna, mida sa enne mainisid."

Keegi ei öelnud sõnagi. Vaatasime üksteisele otsa ja lugesime teiste nägudelt omaenese alatuid ja patuseid mõtteid. Vaikides tirisime välja reisikoti ja pakkisime asjad. Vaatasime piki jõge vasemale ja paremale: ühtki hingelist ei olnud näha!

[---]

Me valetasime Pangbourne'i paadimehele. Meil ei jätkunud julgust talle öelda, et põgeneme vihma eest. Jätsime paadi ja kõik, mis seal sees, tema hoolde, ja käskisime järgmisel hommikul kella üheksaks valmis seada. Kui, ütlesime — kui midagi ootamatut peaks juhtuma, nii et me tagasi ei saa tulla, siis kirjutame talle. (lk 174–175)

"Noh," ütles Harris kätt klaasi järele sirutades, "meil oli meeldiv reis ja ma tänan südamest vanakest Thamesi. Aga ma arvan, et me tegime õigel ajal sääred. Elagu kolm meest, kes on paadist õnnelikult väljas!"

Ja Montmorency, kes seisis tagumistel käppadel akna all ja välja öösse piilus, haugatas heakskiitvalt, ühinedes meie toostiga. (lk 176–177)

Lõpp