"Valitseja poeg?" lausus ema. "Sa ei taha ometi öelda, et surelik?"
Ema ei üritanudki jälestust varjata. Kunagi lapsena olin ma küsinud, mismoodi surelikud välja näevad. Isa oli vastanud: "Võiks öelda, et nad meenutavad kujult meid, aga ainult sel määral, nagu ussike meenutab kujult valaskala."
Ema ei keerutanud: nagu rüvedad paunakesed roiskunud liha. (lk 10)
Isa jalge ees oli kogu maailm kullast. Valgus paistis korraga kõikjalt - tema kollasest ihust, küütlevatest silmadest, pronksihelgistest juustest. Tema ihu kuumas kui söepann ning ma surusin end nii tihedasti tema vastu, kui ta lubas, nagu sisalik südapäevasel kaljul. Tädi oli öelnud, et mõni vähem jumal ei võinud teda peaaegu vaadatagi, kuid mina olin tema tütar ja veri tema verest ning vahtisin tema nägu nii kaua, et kui ma pilgu pöörasin, seisis see ikka veel mu silme ees, kumas vastu põrandalt, helendavatelt seintelt ja inkrustatsiooniga laudadelt, isegi mu enese ihult.
"Mis juhtuks," küsisin ma, "kui keegi surelik näeks sind täies hiilguses?"
"Ta põleks hetkega tuhaks."
"Mis siis, kui surelik näeks mind?"
Isa naeratas. Ma kuulasin, kuidas kabenupud liikusid, marmor kriipis tuttavlikult puitu. "Too surelik oleks õnnega koos."
"Ei ole," ütles ta. "Vaata." Tema pilk tabas halgu kolde kõrval. See hõõgus, lõi leegitsema ning varises siis tuhana maha. "Ja see on vähim, mida minu vägi võib. Kas sina suudad niigi palju?"
Öö läbi vahtisin ma neid halge. Ei suutnud. (lk 12)
Ma ei oska täpselt öelda, kui palju aega mööda läks. Jumalate päevad voolavad nagu vesi kärestikust alla ja ma ei olnud veel ära õppinud surelike trikki, kuidas neid kokku lugeda. Oleks võinud arvata, et isa oleks meile asja paremini selgitanud, lõppude lõpuks teab tema ju iga päikesetõusu. (lk 12)
[Kirke:] "Sa aitasid surelikke," ütlesin ma. "Selle eest said karistada."
[Prometheus:] "Nii on."
"Kas sa räägid mulle, millised surelikud on?"
See oli lapsik küsimus, kuid ta noogutas surmtõsisena. "Sellele ei ole lihtne vastata. Igaüks on isemoodi. Ainus, mis kõigil ühine, on surm. Kas sa tead seda sõna?"
"Tean," ütlesin ma. "Aga ma ei saa sellest aru."
"Ükski jumal ei saa. Nende ihud pudenevad põrmuks. Nende hinged muutuvad külmaks suitsuks ja lendavad allilma. Seal nad ei söö ega joo ega tunne soojust. Kõik, mille järele nad haaravad, libiseb neil käest."
Mu ihu raputas värin. "Kuidas nad seda välja kannatavad?"
"Nii hästi, kui suudavad." (lk 25-26)
Lõpuks leidsin nad saali tagumisest otsast. Kahvatu kummargil salgake, pead koos. Prometheus oli öelnud, et igaüks on isemoodi, ent mina nägin vaid ühtlast inimtompu, kõigil ühesugune tuhm higine ihu, ühesugused kortsus rõivad. Ma liikusin lähemale. Nende juuksed olid ludusse vajunud, liha lotendas luudel. Üritasin ette kujutada, kuidas ma astun neile ligi ja puudutan käega surevat ihu. Mõte ajas värinad peale. Ma olin kuulnud nõbude sosistatud lugusid, mida tehakse nümfidega, keda meestel õnnestub üksinda kinni püüda. Teotamisest, rüvetamisest, vägistamisest. Seda oli raske uskuda. Nad nägid välja abitud kui seeneeosed. Nad hoidsid pilgu maas, jumaluste eest varjul. Tegelikult jutustasid surelikud omi lugusid sellest, mis sünnib nendega, kes jumalatega läbi käivad. Vale silmavaade, valesti astutud samm võis tuua perekonnale kaela häda ja õnnetust mitmeks inimpõlveks.
Nagu hirmu suur ahel, mõtlesin ma. Esimene lüli oli Zeus, minu isa kohe järgmine. Siis Zeusi õed, vennad ja lapsed, siis minu onud, sealt veel jupp maad edasi jõejumalad, mereisandad, fuuriad, tuuled ja graatsiad, kuni viimaks olime ahela lõpus meie, nümfid ja surelikud, ning põrnitsesime üksteist altkulmu. (lk 34)
