Mitte üksnes esietendusel, vaid igal harilikul õhtul sünnib lausa ime, et tükki üldse mängitakse, ja kui teda juba mängitakse, et ta siis ka lõpuni mängitakse. Näitemäng ei sünni mingi plaani täitmise tulemusena, vaid loendamatute ja ootamatute takistuste lakkamatu ületamise teel. Iga riidetükk dekoratsioonis ja iga närv näitemängu mängivas inimeses võib iga hetk rebeneda; tavaliselt siiski ei rebene, kuid sellest hoolimata on õhkkond närviline; see lihtsalt ei saagi teistsugune olla.
Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Perioodika, LR nr 45/46 1981, lk 6
Linna närvilisus - see on võimetus avada suhkrupakikest kohvi tarvis.
Esietendused on harilikult üks igavene piin, mida ma vaevalt talun. Nendel käimiseks on ainult kaks põhjust. Üks on, ütleksin, õilis põhjus: vaesed näitlejad peavad selle üle elama, ja kui asi läheb untsu, oleks ebaaus, kui autorit pole kohal, et nendega seda koormat jagada. Niisugusest hingepiinast sain mõningat aimu "Alibi" esietendusel. Näidendis on ette nähtud, et ülemteener ja arst taovad lukustatud kabinetiukse taga ja siis, üha suurenevas ärevuses, löövad ukse maha. Esietendusel polnud tarviski ust maha lüüa — see avanes vastutulelikult enne, kui keegi seda rusikaga puudutadagi jõudis, ja vaatajaskonnale avanes pilt, kuidas laip ennast parajasti õigesse asendisse seadis. Sestsaadik närvitsen alati lukustatud uste pärast, tulede pärast, mis ei kustu, kui nad tingimata peavad kustuma, ja tulede pärast, mis ei sütti, kui nad tingimata peavad süttima. See on tõeline hingepiin, mida teater tekitab.
Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 578
Sõnumitooja, kes oli nooremleitnant ja parajasti väga pabinas, ei suutnud leida õigeid sõnu, seletamaks, et "relvastamata tsiviilisik" võib halvemal juhul tähendada ka sajakilost tapamajatöötajat, kellel on ühes käes lihakonks ja teises tükeldamisnuga.
Terry Pratchett, "Öövahtkond". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2008, lk 304
Fran tundis, et ta väriseb. Kitsukesest kabiinist väljumise järel oli tal äkki külm hakanud, kuid ta teadis, et see on ühtlasi ka hirmu järelmõju. Lisaks närveerimine eesseisva kohtumise pärast Perezi sugulaste ja sõpradega. See koht, Fairi saar, kuulus Perezi olemusse. Siin oli ta üles kasvanud ja tema perekond oli siin elanud paljude põlvkondade jooksul. Mida nad temast arvavad?
Ta mõtles, et sellest tuleb üks vilets tööintervjuu, sest selle asemel et saabuda rahulikult, ennast valitsedes, valmis alati naeratama — tavaliselt suutis ta ära võluda enam-vähem kõik, keda tundis —, jääb temasse nüüd lennureisi hirm ja see muudab ta võdisevaks, kokutavaks hädapätakaks.
Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018, lk 10
[Pruudi tutvustamisest vanematele:] Kendra küsis, kas su vanemad ikka teavad, mis nahavärvi ma olen, ta muretses, et see on põhiline, miks ta ei meeldi neile. Mina närveerisin hoopis seepärast, et ma polnud ühtki neiut oma vanematele näidanud.
