Ümbernimetamine

Proosa muuda

Avalikkusele tuli üllatusena, et tegelikult on pealkirjastamine suuresti olnud koguhoidjate tavapraktika. Muuseumikogud on täis kunstiteoseid, millele autorid pole pidanud vajalikuks nime panna, sest need pole algselt olnud ehk mõeldudki väljapanemiseks – nagu Marge Monko esile tõstis, polnud 20. sajandi alguses neid institutsioonegi, mis tänapäeval meie iseenesestmõistetava kunstimaastiku moodustavad. Kogutud materjalide pealkirju ja kirjeldusi uuendatakse pidevalt, sedamööda, kuidas üht-teist nende kohta välja uuritakse (nt kui saadakse kinnitust, et varasem "järvevaade" kujutab konkreetset järve). "Erinevuste esteetika" oli esimene Kumu näitus, mis selle protsessi kulisside tagant lavale tõi – ehk andis märku, et ka muuseumi roll selgete narratiivide esitajana on illusoorne.


"Ah see ongi Marianne. Kui suureks teine juba kasvanud," sõnas siis ema ja sirutas minulegi käe.
Ma ei võtnud ta kätt vastu. Ma ei pidanud teret endale määratuks. Mina polnud ju Marianne, vaid Ann. Võõra eksitusest häbi tundes pugesin onunaise selja taha.
"Näe nüüd," noomis see sõbralikul häälel. "Muidu sa ei võõrasta ju, kuidas sa siis nüüd oma ema..." Ja lisas siis selgitavalt: "Me hakkasime teist Anneks kutsuma. Eidel oli kergem välja ütelda ja Amanda oli ka pahane, et sa tema tütarde nimed panid."
"Oh!" ehmatas ema, nii et ta mõlemad käed tõusid suu juurde. "Kus ma võisin teada, et ta pahaks paneb."
"Ää pane sellest tähelegi," rahustas tädi. "Sa tead ju küll, missugune see Amanda on. Eks sa nüüd või hakata last kutsuma, nagu ta ristitud on."
Aga ema ei saanud sellest vihjest veel aru, et ta peab mind ära viima. (lk 15-16)