Marge Monko

eesti fotokunstnik

Marge Monko (sündinud 27. oktoobril 1976 on eesti kunstnik ja fotograaf.

Marge Monko, 2022.

IntervjuudRedigeeri

  • Kui mõelda armastuse peale laiemas mõttes ja mõelda ühiskondlike diskussioonide peale, siis mul on tunne, et oleks vaja rõhutada armastust ja empaatiat – sentimentaalsemaid väärtusi. Süürias toimuv paneb meie empaatia proovile ja ma arvan, et praegu on õige aeg rääkida armastusest.
  • Ma arvan, et Eesti avalikus arvamusruumis, ka sellises Facebooki avangardis, on toimunud oluline nihe. Nüüd on võimalik rääkida teemadest, millest varem, nullindate alguses ei olnud veel võimalik rääkida, neid võib-olla käsitleti akadeemias, aga kindlasti ka kaasaegses kunstis. Tundub, et enam ei ole tabuteema küsida, mis on pildil valesti, kui me näeme kahte naisministrit või käsitleda näiteks rahvusluse või kodakondsuspoliitika teemasid. Oluline on see, et me saame nendest nüüd rääkida.
  • Piisab, et meil on lugusid, mis aitavad mõista meiega toimuvat ja ühiskonnas toimuvat. See on midagi müstilist – miks meile meeldib vaadata armastuslugusid kinos, lugeda neid raamatutest, kuulata armastuslaule. Kultuuril on selles oluline roll.
  • Armastuse ehitamine või ära ootamine sarnaneb 19. sajandi romantilise armastuse mudelile, mida me tunneme Jane Austeni romaanidest, mille tegelased ootavad kannatlikult oma armastust ja armastatu kasvamist või vaimset küpsemist. Teine on see äkilise tunde idee, mis on pärit kaasajast. See on see, kuidas me mõistame armumist tänapäeval – selline painav tunne, obsessiivne sundmõte isegi.
  • 19. sajandil käsitleti ka vastamata armastust teistmoodi, tänapäeval on see seotud enesehinnanguga – kui sind ei armastata vastu, siis reeglina enesehinnang langeb. 19. sajandil, vähemalt selle põhjal, mida ma teame nende romaanide kaudu, peeti vastamata armastust osaks tundekasvatusest.
  • Kunstnikuna ma ütlen, et armastus ongi väga suur jõud, millega saab potentsiaalselt korda saata suuri asju. Võib välja tuua sublimatsiooni mõiste – kunst kui sublimatsioon, mingisuguse erootilise energia kanaliseerimine produktiivseks tegevuseks. Samas võib armastus olla ka takistav jõud, ta ei lase sind lahti, ei lase sul tööd teha. See lööb töötamiseks vajaliku tasakaalu kõikuma.
  • Ma arvan, et armastus ongi selles mõttes väga huvitav, et see laiendab meie hingelist kogemust. Loomulikult ei lohuta kedagi, kes on parasjagu õnnetult armunud, et see kogemus rikastab. Aga pikas perspektiivis on see kogemus, mis annab meile ka edasiseks eluks mingisugused tööriistad.


  • Kuna kunst, sealhulgas ka fotokunst, on pidevas muutumises, siis tuleb ka selle õpetamisel ajaga kaasas käia. Muutused on seotud tehnoloogia arenguga, aga ka laiemate, ühiskondlik-poliitilise tasandi nihetega. Fotograafia tehnoloogia ja nägemisviisina pole kunagi olnud üksik saar – oleme dialoogis teiste kunsti-, disaini- ja humanitaarvaldkondadega.
  • Pooldan seda, et tudengitel ei ole korraga käsil liiga palju praktilisi aineid, sest teose valmimise protsess on ikkagi väga töömahukas. Korraga vähematele asjadele keskendumine võiks ideaalis anda ka läbitunnetatuma lõpp­tulemuse.
  • Ei ole ju saladus, et kuna siinne kunstiväli on väike, siis napib töökohti ja tellimusi (näitusevõimalusi ja projekte), stipendiume kõigile kunstnikele ei jagu. Kindlasti parandaks kunstnike olukorda sotsiaalsete garantiide osas vabakutselise staatuse määratlemine ja maksusüsteemi muutmine. Praegune jäik sotsiaalmaksusüsteem (kõigile ühtemoodi) käib väikese ja ebaregulaarse sissetulekuga vabakutselistele lihtsalt üle jõu.
  • Aga mis puutub haridusse, siis ei anta EKAs fotograafia erialal rakenduskõrgharidust: siin ei omandata konkreetset ametit. Selles mõttes saab vabu kunste võrrelda näiteks filosoofia, semiootika jt humanitaar­valdkondadega. Marju Lauristin on oma elulooraamatus märkinud, et kui varem teooriat ja praktikat ei vastandatud, siis praegu fetišeeritakse praktikat ja tahetakse saada kõrgharidusega spetsialiste kiiresti ja odavalt. Selle tulemuseks on aga tema sõnul "poolharitlaste vohamine otsustajate seas, pikema perspektiivi puudumine ja innovaatilise mõtlemise defitsiit".


  • Õnnestumine on kindlasti see, et viimase 5-6 aasta jooksul on mitmeid olulisi kunstiinstitutsioone asunud juhtima inimesed, kes suudavad ka omavahel koostööd teha, panustades valdkonda tervikuna.
  • Tõstaksin esile ka kunstnikupalka, mul on hea meel, et kirjanikke ja kunstnikke usaldati riigipoolseid lisatingimusi või kohustusi seadmata.
  • Ebavõrdsust tekitab aga näituseasutuste vähesus või õigemini puudumine väljaspool Tallinna ja Tartut (erandiks mõned üksikud, näiteks Haapsalu Linnagalerii ja Vana-Võromaa kultuurikoda). Ma ei pea siin silmas kontserdimaja või kultuuri­keskuse fuajeed või koridori, vaid selleks spetsiaalselt ette nähtud, kaasaegse kunsti näitamise standarditele vastavat näituseruumi, mida riik ja omavalitsus partneritena toetaksid. Riiklikult rahastatud teatrid ja kontserdimajad on meil linnades ju olemas.


  • Ma hakkasin selle teema vastu huvi tundma siis, kui elasin Belgias, kus on väga arenenud ja pika traditsiooniga poeakende dekoreerimise traditsioon, seal ma hakkasin neid eelkõige märkama.
  • Mulle pakub huvi ka poeakende kahene funktsioon, sest ühelt poolt nad on väga atraktiivsed ja peegeldavad meie ihasid, aga teisalt on need ka avaliku ja privaatruumi kokkupuutepunkt.
  • Teinekord, kui toimub avalikus ruumis mingeid sündmusi, on need rahutused, röövimised või midagi kriminaalset, siis tihtilugu lõhutakse neid poeaknaid, mul on seerias sees ka mõned leidfotod, mis kujutavad katkiseid poeaknaid.

ArtiklidRedigeeri


  • Kui ma 2002. aastal EKAsse fotograafia erialale õppima asusin, olid minu teadmised (foto)kunstist nullilähedased. Juba kuu aja pärast mõistsin, et olen õnneliku juhuse tõttu sattunud täiesti õigesse kohta. Olen siiani Eve Kiilerile tänulik ambitsioonika õppeprogrammi eest: erialaloengute kõrval olid just teooriakursused need, mis kujundasid maailmavaate ja ärgitasid kriitiliselt mõtlema. Kui oma bakalaureusediplomit vaatan, ei suuda siiani uskuda, et kolme aastaga oli võimalik läbida kõik need kursused, mis seal kirjas on.
  • Olen alati arvanud, et kunstiakadeemias õpetamine on parim töö, mis mul eales on olnud.
  • Minu eesmärk on, et meie lõpetajad tunneksid ennast maailmakodanikena rahvusvahelisel kunstiväljal. Alati leidub koole, kus on paremini varustatud töökojad ja avaramad ateljeed, aga veelgi tähtsam on see, et meie tudengeid innustaks ja õpetaks tunnustatud kunstnikud ning et nad näeksid ennast suurema pildi osana. Meil ei ole enam põhjust põdeda.
  • Praeguses ühiskonnas ja poliitilises olukorras on elutähtis, et säiliksid sotsiaalne tundlikkus ja kriitiline mõtlemine. Ja seda mitte ainult oma distsipliini raames, vaid laiemalt, et tudengitel oleks oma seisukoht ja et nad julgeksid seda ka väljendada, et säiliks anarhistilik joon, aga ka avatus ning oskus koostööd teha.


  • Esimene asi, mis seoses kirjaniku- ja kunstnikupalga väljakuulutamisega meenub, on see, kuidas ühiskond kihama lõi. Isegi TV3 uudised avastasid enda jaoks sellise isendi nagu kunstnik ja avaldasid soovi tulla kunstniku koju uurima, millised on tema pesitsemiskombed ja kuidas ta käitub.
  • Kunstnikupalga asutamisega kerkis taas pinnale kusagil kihistustes settinud müüt kunstnikust kui muiduleivasööjast. Töö, mida ei anna paigutada enamlevinud vormidesse (nt vabriku- või kontoritöö) ja mis on seotud individuaalse tegevusega, tundub siiani paljudele arusaamatu (mida sa seal ateljees siis ikkagi teed?) ja seega kahtlustäratavad (kas see on ikkagi töö?). Sarnane müüt käib kaasas kodanikupalgaga – arvatakse, et kui pole ette kirjutatud, mida inimene peab tegema, lõpetab ta töötamise ja ühiskonda panustamise.
  • Peale avaliku diskussiooni tõi kunstnikupalk esile pinged kunstiväljal. Kolleegide hulgas oli neid, kes leidsid, et palgaga võiks kaasneda mõni konkreetne tööülesanne: näiteks esitleda teoseid avalikus ruumis ja osaleda kunstiteemalistes debattides. Avaldati arvamust, et palka saavaid kunstnikke võib võrrelda ühe protsendiga elanikkonnast, kelle kätte on koondunud maailma rikkus. Üks kunstnik soovis sotsiaalmeedias surma kolleegidele (ja mitte žüriile), kes olid tema asemel palgasaajateks valitud.
  • Vabakutselisena tegutsemise ajal sain tunda, kui keeruline – et mitte öelda võimatu – on Eestis ravikindlustuslepingut sõlmida, kui tööandja puudub.
  • Pidevalt (ja mitte ainult näitusest näituseni) töötamisel on see hea külg, et ei pea ennast ateljees iga kord uuesti nii-öelda lainele viima. Sa ei ole sunnitud oma tööd jupitama ega kusagilt tunde näpistama, vaid oled teemas jäägitult sees. Ainult siis, kui on aega teosega seotud detaile läbi mängida ja mõelda, saavad tekkida uued võimalused.
  • Sümpaatne oli ka see, et ministeerium ei seadnud palgasaajatele lisatingimusi ega -kriteeriume, näidates nii üles usaldust kunstnike ja kirjanike vastu. Need, kes palga väljakuulutamise järel riigikunsti ja -kirjandust ootama jäid, on praeguseks ilmselt pettuma pidanud.


  • Mis ühendab Keit Pentus-Rosimannust, Sven Mikserit ja Eesti juudi kogukonna esinaist Alla Jakobsoni? Keegi neist ei ole käinud Tartu kunstimuuseumi näitusel "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest", aga see asjaolu pole takistanud neil hukka mõista kahe Artur Żmijewski video eksponeerimist.
  • Minus ei tekita hämmastust niivõrd töö üks ühele tõlgendamine, vaid eeldus, et kunstnik ja kuraator ei ole empaatiavõimelised inimesed ning nende eesmärk on olnud a priori hukatute kannatuste üle irvitamine. Kas tõesti saaksid rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik ja kunstimuuseumi direktor endale sellist suhtumist lubada? Miks peaks üldse keegi tahtma korraldada näitust holokausti mälestamiseks, kui tal puudub kõnealuse teema vastu empaatia?
  • Kuivõrd erinevalt võib kunsti mõista, sain aru, kui üritasin mõned aastad tagasi leida Narva ja Jõhvi harrastusteatrite näitlejaid, kes oleksid nõus osalema minu videos. Tegemist oli venekeelse re-enactment'iga ETV saatest "Foorum", kus vaieldi uue töölepinguseaduse üle. Usalduse loomise peamine takistus ei olnud niivõrd video idee, kuivõrd selle vorm. "Mida see endast kujutab?" küsiti minult. "Kas see on teatrilavastus? Või hoopis film?" Kui püüdsin selgitada, et tegemist on videoga, mida näidatakse kunstinäitusel, tekkis küsimus: "Mis kunst see selline on? Miks seal räägitakse poliitikast?" Tõepoolest, kui ei ole oma silmaga näinud, siis ongi keeruline võtta kunstina vastu formaate, mis erinevad harjumuspärasest – maal, graafika, skulptuur – jaotusest.
  • Ehkki vaatamiskogemus kahtlemata soodustab kunsti mõistmist, ei ole tegemist mingi salakeelega, mida valdavad ainult vähesed väljavalitud. Kaasaegset kunsti iseloomustab enamasti see, et teose alus on kontseptsioon, mitte narratiivne jutustus. Lühidalt: tegevustik, mida mulle näidatakse, ei pruugi automaatselt peegeldada teose ideed, vaid võti tuleb leida kujundite lahtimõtestamise teel.
  • Ma ei arva, et holokausti mälestamiseks piisab ainult mõne kivi avamisest ja 27. jaanuari tseremooniast Kloogal või Kalevi-Liival. Tartu kunstimuuseum püüdis teha veidi rohkem: rääkida traumast ja mäletamisest sügavuti, kaasaegse kunsti keeles. Kunst, sealhulgas Żmijewski tööd ja Arteli kureeritud näitus tervikuna, on enamasti kriitikale avatud. Ometi otsustasid poliitikud diskussiooni kiiresti lämmatada, tõenäoliselt vältimaks rahvusvahelist skandaali ja lootes tüütu teemaga kiiresti ühele poole saada. Ent kunst on kui mitme peaga lohe. Kõnealused tööd on küll ekspositsioonist maas, aga netiavarustes endiselt kättesaadavad. Kuuldavasti näidatakse Żmijewski videote asemel nüüd dokumentatsiooni tööde ümber puhkenud diskussioonist, mis loodetavasti lisab käsitletavale teemale veel ühe dimensiooni.

Tema kohtaRedigeeri

  • Poliitiline on ilus on poliitiline. Monko ühiskondlik-poliitiline hoiak on kõige paremini tajutav Kais esimest korda täies ulatuses eksponeeritud fotoseerias "Vaateaknad". See koosneb Viini, Antwerpeni, New Yorgi ja Tallinna poevitriinide portreedest aastatel 2014–2020. Seejuures ei ole Monko olnud ainult fotograaf, vaid kunstnik on lavastanud arhiivifotodest ja jäädvustatud kaubanduspindade eksterjööridest koosnevaid kontseptuaalseid fotoperekondi. Kui Monko praegusaegsed poeakende portreed on sadistlikult atraktiivsed, siis kombineeritud seeriates on kunstnik tekitanud ajalooliste mustvalgete arhiivi­fotodega kriitilise nihestuse. Nendel lisandustel on dokumenteeritud ühiskondlikke murdepunkte ja pingete väljaelamist poepindadel (nt ka Eestis pronksiöö ajal).

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel