Kriitiline mõtlemine

Proosa

Praeguses ühiskonnas ja poliitilises olukorras on elutähtis, et säiliksid sotsiaalne tundlikkus ja kriitiline mõtlemine. Ja seda mitte ainult oma distsipliini raames, vaid laiemalt, et tudengitel oleks oma seisukoht ja et nad julgeksid seda ka väljendada, et säiliks anarhistilik joon, aga ka avatus ning oskus koostööd teha.
- Marge Monko, "Fototudengitest maailmakodanikeks", Sirp, 28.06.2019

Näeme, et venekeelse elanikkonna infovajadused jagunevadki tsoonidesse, millest igaühe jaoks kasutatakse erinevaid kanaleid. Argielu tsoonis on konkurentsitult tähtsaimad eesti uudistekanalid. Üldhuvi tsoonis aga kombineeritakse erinevate inimeste puhul erinevalt Eesti, Euroopa ja Venemaa meediakanaleid.

Mõned teevad seda meediakriitilisemalt, mõned "ajupestumalt". Ja muidugi leidub neidki, kes on tõsise info suhtes üldse ükskõiksed ning lasevad meedial vaid enda meelt lahutada.

Uudiseid hinnatakse ebausaldusväärseks siis, kui intervjueeritaval on üldine kriitiline hoiak kanali suhtes või on tugevalt väljakujunenud hoiak sündmuse osapoolte, osalevate riikide, seotud isikute või konkreetsete teemade suhtes. Samuti siis, kui see läheb vastuollu intervjueeritava teadmistega või hinnangutega sellest, kuidas asjad on.
Paradoksaalsel kombel võib valeinfost rääkimine kujundada ka arvamust selle kohta, et kõik ongi valeinfo. Märkasime uuringumaterjali kogudes sedagi, et osade venekeelsete inimeste hulgas on hakanud levima trumpilik hüüatus: "see on fake news!".

Tähelepanelikumal uurimisel tuleb välja, et valeuudiseks hinnatakse eelkõige poliitikute väljaütlemisi. Siin tekib ahel, kus meediakanalid, mille sisus on oluline osakaal poliitikal, muutuvad ebausaldusväärseks just selliste meediatarbijate jaoks. Kui aga kanalisse suhtutakse eelhoiakuga, saavad kriitilise (eel)hinnangu ka teised kanalis käsitletavad teemad.

Ragne Kõuts-Klemm, "Koroonainfo levimisest venekeelse elanikkonna seas", ERR, 03.03.2021