Dehumaniseerimine

Proosa

• Kaks kuud hiljem, vaid mõni nädal enne valimisi, ilmus välja lindistus Donald Trumpist tema hooletul hetkel; mil ta hooples 2005. aastal ühe telesaatejuhi ees naiste seksuaalse ahistamisega, kasutades niivõrd rõvedaid ja labaseid sõnu, et meediaväljaanded sattusid kimbatusse, kuidas teda tsiteerida, ilma et see riivaks väljakujunenud sündsusestandardeid. Lõpuks lasti neid sündsusestandardeid lihtsalt madalamale, selleks et teha ruumi kandidaadi häälele.

Kui ma seda kuulsin, suutsin vaevu uskuda. Ja samas oli selle lindistuse ähvarduses ja mehelikus naljatlemises midagi valusalt tuttavlikku. Ma võin sulle haiget teha ja sellest puhta nahaga pääseda. See oli vihkamise väljendus, mida üldiselt viisakas seltskonnas ei kasutatud, kuid mis elas jätkuvalt edasi meie väidetavalt valgustunud ühiskonna südames - elava ja piisavalt tunnustatuna, et mõni Trumpi-sugune võiks endale lubada seda üleolevalt kasutada. Iga naine, keda ma teadsin, tundis selle ära. Iga inimene, keda on kunagi pandud tundma "teisena", tundis selle ära. See oli just see, mida paljud meist lootsid, et nende lapsed ei pea mitte kunagi kogema, ja ometi kogevad nad seda tõenäoliselt siiski. Teiste üle võimutsemine, isegi sellega ähvardamine, on dehumaniseerimise vorm. See on kõige räpasemat laadi võim.

• Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 417

• Muidugi on dekolonialism ja postkolonialism eelkõige viimasel paarikümnel aastal suurte Lääne impeeriumimaade kontekstides tõeliselt lõkkele lahvatanud teemad, mida tüüpiliselt käsitletakse 16.–20. sajandi Euroopa suurvõimude vallutuste kontekstis. Ajalooliselt rassi alusel dehumaniseeritud rahvaste enesekehtestusvõitlused kannavad neil päevil aina enam vilja ja kohtades, mis nende ekspluateerimise arvelt jõukaks said, toimuvad jõudumööda sellega seotud vastutust teadvustavad muudatused. Lääne dekoloniseerimisega tegelevad institutsioonid taotlevad mitmekesisemat liikmesust enda ridades ja programmides. Dekoloniseeriv haridus toetab klassikalise Euroopa-põhise kaanoni rikkalikumaks kujunemist, aga ka holistilise, kriitilise, mittehierarhilise õpikogemuse pakkumist. Dekolonialism hõlmab patriarhaalsete, kapitalistlike ja modernistlike väärtuste ümbermõtestamist ka laiemalt ühiskondlikul ning isiklikul tasandil, see tähendab pidevat teraapilist õpiprotsessi. Kuigi see on praegusel ajal kindlasti Lääne päritolu trend, mis peavoolustumisele tüüpiliselt maadleb silmakirjalikkuse ja kuritarvitamisega, seisneb selle ideoloogia unikaalsus sisekaemuslikkuses, enesekriitilisuses ja vastuolude aktsepteerimises, mis ei võimalda seda nii hõlpsasti instrumentaliseerida.
• Kui selle inimsuse ja elukvaliteedi – ühes kõigi tema harjumuspäraste elementide ja enesestmõistetavustega – on suures osas taganud mulle pärandatud euroopalikkus, siis see teeb mind lääne vägivaldses ajaloos ja protsessides mitte küll kaassüüdlaseks, aga sellega seotuks, kaasvastutavaks. Suurele osale sellest harjumuspärasest on aluse pannud rassipõhine dehumaniseerimine. Toidulaudki on selle illustreerimiseks hea näide – oleme ju kõik harjunud tarbima industriaalorjandusega lahutamatult seotud suhkrut, kohvi ja vürtse nagu kaneel ja muskaatpähkel, kui mitte rääkida "Erinevuste esteetikas" esile toodud tubakast. Vähim, mida ma selle kaasvastutusega teha saan, on olla teadlik enda pilku varjutavast eelarvamusteloorist ning valmis mulle pärandatud inimsust jagama ja mitmekesistama – võimestama teist nii, nagu ma tahaks, et mind võimestataks.
  • Maria Muuk, "Kolonialismikeskustelu jätkuks", ERR, 08.12.2021

• Dehumaniseerimine on keeleline ja psühholoogiline võte, mille kaudu näidatakse, et mingid inimesed ei vääri inimõigusi, sest nad ei ole ütleja silmis võrdselt inimesed. Ajaloolane Anne Applebaum on ilmekalt kirjutanud, kuidas võimuesindajad on oma riigi elanikke keelekasutuse kaudu süsteemselt rõhunud, kõigepealt sildistamise ja seejärel propagandaga, millega hakatakse sildistatud gruppi vaenlasena kujutama. Hitler kirjeldas juute kui kahjureid, Rwandas võimul olnud hutu partei kutsus tutsisid prussakateks ja umbrohuks, Nõukogude Liidu poliitilisse sõnavarasse kuulusid sellised "rahvavaenlasi" märgistavad sõnad nagu kulakud ja marutõbised koerad.

Eestikeelses meedias on levinud pagulaste sidumine sõnadega tulvad või sissevool või mis tahes mahus sisserände puhul eesliite massi- lisamine, andes nii edasi pilti loodusjõust, mille vastu tuleb kõigi meetmetega võidelda.

• Immigratsioonivastased grupid ja poliitikud on kasutanud aastaid dehumaniseerivat keelt, et märgistada sõjapõgenikke ja sisserändajaid, eriti neid, kelle nahavärv ei ole valge. Kellegi metslasteks, parasiitideks, kriminaalideks, karjaks, hordideks, vooludeks ja tulvadeks nimetamine ei pruugi alati viia füüsilise vägivallani, aga see mõjutab inimesi sihtmärgi kannatustest kõrvale vaatama.
  • Aet Kuusik, "Kuidas teha sõnadega kahju", Müürileht, 7. märts 2023