PiibelRedigeeri

Su väänded on granaatõunapuude aed
valitud viljaga,
hennapõõsaste ja nardidega -
14 nard ja safran, kalmus ja kaneel
koos igasugu viirukipuudega,
mürr ja aaloe
koos kõige paremate palsamitega.


LuuleRedigeeri

Kui peekripõhja jääb vaid sapp,
hing rebeneb kui pehkind papp,
arm suleb surres väsind laud,
vaim muutub raskeks nagu raud, –

siis, meister, sõrmis kuumad tuksed,
ma avan roostetanud uksed
su majas, kus käib läbi meelist
lõhn seedrivaigust ja kaneelist.


ProosaRedigeeri

  • Portugallaste kindlustes istuvad nüüd hollandlased. Ka nemad jäävad 150 aastaks. Tapmised, põletamised ja vägivald on lõppenud. Hollandlased ei käitu kui saagiahned barbarid, vaid kui "džentelmenid", kes saart imetlusväärse virtuooslikkusega ekspluateerivad. Nad jätavad Kandy kuningale tema ameti ja au, ning kuigi neil tuleb tema vaenulikkust taluda, ei takista see neid talle hinnalisi kingitusi saatmast ja öid tema ustavateks alamateks nimetamast. Kannatlikult taluvad nad oma saadikute solvamisi ja säilitavad isegi siis rahu, kui nood Kandy õukonnas eluajaks vangi või isegi surma mõistetakse. Hind, mida nad oma imestamisväärse kannatlikkuse eest nõuavad, on absoluutne õigus kogu kaubandusele. Külmalt nõuavad nad, et kõik ekspordiks minevad kaubad neile ülimalt madalate hindadega kätte antakse. Kaneelimonopol kuulub neile. Kitsal maaribal piki rannikut tekivad kaneeliaiad, mida valvatakse äärmiselt hoolikalt. Kes julges üheainsagi taimekese omaenese kasuks ära müüa või kogemata mõnd oksakest vigastada, seda ootas surmanuhtlus. Pärlid, kalliskivid, elevandiluu — kõik, mis leitakse olevat väärtuslik või mis on saagiks langenud, kuulub hollandlastele. (lk 59-60)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973