Holism

Proosa

• Kirjutan "tinglik" sellepärast, et tuhanded ajaloolised sündmused vaatavad minevikust meie poole kunstlikult loodud reputatsiooni varjukujude näol, sarnanedes õienditega, mis mitte just väga ammu moodustasid inimese curriculum vitae, elukäigukirjelduse, mis esitati ametisse astumisel. Muidugi, kõik need paberikesed kõnelevad faktidest, daatumitest, ümberpaigutamistest, autasustamistest, kahjudest, noomitustest ja üldse usaldusväärsetest asjadest, justkui verstapostid tee serval. Ent pange nad kõrvale, unustage nad ja vaadake inimesele otsa. Ta tõuseb oma curriculum vitae kohale — elav, hingav, kaduv, muutuv, läbinähtamatu —, nagu on seda keha varju asemel. Varju järgi, olgugi et see on omandanud oma pulseerivad piirjooned kehalt ja valguselt, pole võimalik inimest ennast näha ega teda mõista. (lk 11)
• Vene impeeriumis parajasti sündiva hoopiski mitte iseäranis suure ürituse, Venemaa Esimese Polütehnilise Näituse hälli juures ei pääse ajaloolise romaani kirjutaja, kui ta armastab vaadata mitte üksnes latvu, vaid ka juuri, neist minu poolt esitatud mõttemõlgutustest mööda. Kui rääkida näitusest paberite järgi, mis moodustavad tema curriculum vitae, siis saaks seda teha üsnagi lihtsalt ja napisõnaliselt. Kui aga vaadata sügavamale, siis kerkib üles inimühiskonna elu tervenisti tema ette paigutatud ajamärgiga, tõusevad kõrgele kõik tegelaskujud ja olukorrad, vask ja õlg, teras ja vaha, raud ja puit, ja see kõik koos nagu suur puu lööb laiali oma võra ning hakkab kahisema, sina aga muudkui püüa tabada neid helisid, ära lase ühtki kaotsi minna, püüa neid mõista, puuduta iga oksakest, iga rohelist võrsekest. Võib-olla üksnes muusikale oleks selle vägeva põimingu esitamine jõukohane ülesanne, ja sedagi ainult sümfoonia kaudu, kus kümned erinevad pillid igaüks oma osa mängivad... (lk 11-12)
  • Marietta Šaginjan, "Esimene näitus", tlk Miralda Prääts, 1970

• Kui hakkasin keskenduma selle raamatu aluseks olevale hüpoteesile, polnud ma rabatud ja võlutud mitte üksnes meie praegusest teadmiste hulgast oma keskkonna - kohaliku, Päikesesüsteemi, galaktilise ja universumi - kohta, vaid ka sellest, kui palju me loodame oma juhuslikult tillukeselt maapealselt mättalt vaadates lõpuks teada saada. Mind üllatasid ka arvukad seosed nähtuste vahel, mis inimeste olemasolu üldse võimalikuks teevad. Et asi oleks selge, siis minu vaatepunkt pole religioosne. Ma ei tunne vajadust leida eesmärki ega tähendust. Ometi ei saa ma midagi parata, kui hoomates universumi tohutut suurust, meie minevikku ja seda, kuidas kõik kokku klapib, tekivad minus tunded, mida me nimetame religioosseteks. Igapäevaelu tobedustega tegeldes annab see teatud perspektiivi. (lk 9)
  • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017

• Olen osa võtnud konkurssidest, kus on välja tulnud, et teistele tunduvad need asjad väga keerulised. Teiste jaoks selgitama asudes jääd kusagile kinni. Mu enda jaoks on kõik väga selge ja loogiline. Ma näen asjade vahel palju seoseid ja see on mu viga. [---] See esitab teistele liiga suuri nõudmisi. Kui asjad on omavahel liiga läbi põimunud, siis pole nende käsitlemine lihtne.
  • Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021

Luule

kuskil lööb vasar lokku
kõigel on kõigega seos
et me jääksime kokku
lõhna maarjahein peos

• Jaan Kaplinski, "* Allnõlva sarapikus". Rmt: "Kirjutatud. Valitud luuletused". Varrak 2000, lk 139