Ajalooline romaan

romaani liik, kus sündmused toimuvad ajaloos ja on seotud ajalooliste isikute, sündmuste ja paikadega.

ProosaRedigeeri

  • Mõnikord juhtub, et löön ka käega, kui äkki selgub, et ajaloolised sündmused mu intriigiga ei sobi. Seda halvem faktidele! Siiamaani pole mind keegi sellelt kuriteolt tabanud. Aga ma vabandan ennast alati sellega, et ma pole üldse tahtnud kirjutada "ajaloolist" romaani selle sõna tavalises mõttes — ajalugu on ainult ettekäändeks.
    • Karl Ristikivi, kiri Bernard Kangrole. Rmt: Bernard Kangro, Karl Ristikivi. Kirjad romaanist: 31 kirja aastaist 1966–1977. Tallinn: Varrak, 2006, lk 56
  • Professor Hauseri raamatukogu võis võõrale tunduda ürgmetsana, aga ta ise noppis sealt välja kolm raamatut, ilma et ta oleks sinna poole vaadanudki. Siis, viimast teost Jensile ulatades, muutus ta jälle umbusklikuks.
"Aga milleks, pagana päralt, on teil seda kõike äkki vaja? Ega te viimaks ei kavatse kirjutada ajaloolist romaani?"
Kuigi Jens kinnitas, et talle kunagi polnud tulnud mõtet romaani kirjutada, liiati veel ajaloolist, ei olnud professor selles päriselt veendunud.
"Kui see nii on, ei tahaks ma küll kaasa aidata. Sel juhul oleksin ka mina kuriteos kaassüüdlane. Sest minu arvates on iga niinimetatud ajalooline romaan kuritegu nii ajaloo kui ka kirjanduse vastu."
  • Karl Ristikivi, "Kahekordne mäng". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972, lk 41


  • "Oota nüüd natuke," ütles Harriet tõredalt. "Ma võin küll ainult kokaraamatuid kirjutada, aga tean üht-teist ka armastusromaanide kirjanikest. Selleks et edukas olla, ei saa kirjutada üleolevalt, ja väga vähesed neist teenivad palju."
Heather krimpsutas nina. "Minu arvates on see kergelt tulnud raha. Ja kõige hullemad on ajaloolised armastusromaanid. Vaevalt nad üldse mõne ajalooraamatu avavad."
"Noh, nende raamatute puhul müüb romantika, mitte nende ajalooline sisu," ütles Harriet rahustavalt. "Kui näiteks mina kirjutaksin raamatu Prantsuse revolutsioonist, kirjeldaksin türanniat ja koledusi ja seda, kuidas Bastille'i vallutamine oli vaid vahend arsenali juurde pääsemiseks. Muide, vabastati ainult seitse inimest. Tõeline armastusromaanide kirjanik aga näeks seda kõike pigem Hollywoodi pilgu läbi. Tuhanded vangid vabastataks, kaltsudes kangelanna vabastajaid juhtimas. Suurepärane materjal. Mõnikord mõtlen ma tõesti, et ehk on parem, kui kirjanikud teavad romantikast võimalikult vähe.
Või näiteks kirjeldaksin kõrbešeiki väikese paksu mehena, kes kannab prille ja peas köögirätikut. Tõeline armastusromaanide kirjanik räägiks aga kullipilguga Rudolph Valentinost turbani ja ülepõlvesaabastega. Ilmsüütu ilustamine." (lk 47)


  • Minevikku on võimalik taastada teatud mahus ja teatud ulatuses. Kui lugeda ajaloolisi romaane või vaadata õnnestunud mängufilme, siis seal on stseenid, lõigud, kus vaatajal jääb mulje, et nii see võiski olla. Kui nüüd ajalooromaani autor või ajaloolise filmi stsenarist on sügavalt veendunud, et see, mida ta kirjutab, ongi nii nagu see kunagi oli, siis sellisele inimesele... tuleb kiirabi kutsuda või vähemalt ta loomingulisest kollektiivist eemaldada.
Tasakaalu küsimus. Kirjutades on praegune aeg alati kohal, aga niipalju kui olen ise ajaloo tekste kirjutanud, olen püüdnud neid kõiki vaadata lähtuvalt just sellest ajahetkest, kus tegevus aset leiab ja lähtuvalt teadmisest, mis tegelastel võis olla.