Ajalooline süü

ProosaRedigeeri

  • Idee lääne progressiivi maandumisest Eestisse, et järelaidata meid samamoodi mustanahalistest hoolima nagu "tsiviliseeritud" läänlased, hoolimata sellest, et meil ajaloolist süüd nende ees ei lasu, võib arusaadavalt tunduda ülekohtune ja heidutav.
Osalesin mõned aastad tagasi magistriprogrammi raames Hollandis valge privileegi teadvustamise töötoas, kus, pidades tõdema, et ma ei pea taluma argidiskrimineerimist oma nahavärvi tõttu ja mul on täielik õigus saada oma koduriigis haridust ja arstiabi, avastasin end grupi kõige kõrgemalt positsioonilt kõrvuti minust kümme aastat vanema Hollandi valge mehega, kes omab Amsterdamis kinnisvara. Ebaõiglus ja segadus ajasid mind tohutult närvi: te ei saa aru, ma olen Ida-Euroopast! Need olukorrad ei ole võrreldavad! Minu esivanemad olid pärisorjad!
Sestsaadik olen teravalt tähele pannud, kui vähe suhestub dekoloniaaldiskursus ikka veel kogemustega, mis tulenevad Nõukogude okupatsioonide, Vene impeeriumi või ka Saksa ristiretkede kontekstist. Need seosed ongi komplekssed, aga see ei tähenda, et neid ei eksisteeri. Kui neid luuakse, siis mitte niivõrd kohalikus kontekstis, vaid diasporaas, võideldes idabloki esindatuse eest lääne kolonialismi kontseptsioonides [---].