Vuntsid

(Ümber suunatud leheküljelt Vurrud)
Leonard Ludwik Straszyński, "Kui kohutav on kaotada vuntsid!" (1870)
Sarah Cecilia Harrison (1863-1941), "Sir Hugh Lane, Iiri rahvusgalerii direktor", s.d.
Susanne Renate Granitsch, "Maalikunstnik Karl Karger" (1913)

ProosaRedigeeri

  • Äärmiselt vastik on vaadata, kuidas mehed saket juues kõva häälega hõiguvad, endale sõrmi suhu topivad, oma märgi vuntse siluvad, kui neil muidugi on vuntsid, ja teistele poolvägisi oma saketopsi pihku suruvad. "Võtame veel!" hüüavad nad ning võdistavad oma keha ja koogutavad peaga, endal suunurgad allapoole lontis nagu väikesel lapsel, kes laulab laulu "Mingem maavalitseja juurde". /---/
    • Sei Shōnagon, "Padjamärkmed" 25, tõlkinud Alari Allik, Vikerkaar, november 2018


  • Planchet tormas trepist alla, nagu oleks kurat teda näkist hammustanud. Hetke pärast tulid sellid koorma all küüru vajudes trepist üles.
D'Artagnan saatis nad oma katusekambritesse, sulges hoolikalt ukse ja ütles Planchet'le, kes oli nüüd omakorda aru kaotamas:
"Ja nüüd jagame."
Ta laotas maha suure vaiba ning tühjendas sellele esimese koti. Niisamuti tegi Planchet teisega. Siis lõikas d'Artagnan üleni värisedes noaga lõhki kolmanda. Kuuldes kuldraha heledal kõlinat, nähes hiilgavaid eküüsid, mis sädeledes kotist välja voolasid nagu kalad mõrrast, tundes end poolest säärest saadik vajuvat kuldsete või hõbedaste müntide voogu, haaras Planchet'd pööritus. Ta hakkas ühel kohal tiirlema nagu piksest rabatud ja langes raskelt maha rahakuhjale, mille ta kirjeldamatu klirinaga laiali paiskas. Rõõmust lämmatatud Planchet kaotas teadvuse. D'Artagnan heitis talle näkku klaasi valget veini, mis ta otsekohe jälle ellu äratas.
"Ah mu jumal, ah mu jumal, ah mu jumal!" kordas Planchet, kuivatades oma vurre ja habet.
Tol ajal nagu tänapäevalgi, kandsid koloniaalkaupmehed ratsaväelase vurre ja sõjasulase habet. Ainult rahakümblused, mis juba tolgi ajal väga haruldased olid, on tänapäeval peaaegu tundmatuks muutunud. (lk 289)


  • Teised teenrid püsisid meil lühikest aega, mäletan vaid üht, kelle nimi oli Alois ja kes igal võimalusel kuulutas, et ta on lesknaise ainuke poeg. Alois kandis musti vurre, mis oli igasuguse kombekuse vastane — tollal ei tohtinud teenrid vurre kasvatada. Kuid ta oli ilmselt edev noormees, ta anus vanaema, pisarad silmis ja viidates lesestunud emale, kelle ainuke poeg ta oli, et ta võiks vurrud alles jätta — ja nii see tal lubatigi.


  • Pärast professorit tuli Pirro Porrulauk, kes oli aednik. Tal oli tihe laubale langev juuksetutt ja lõpmata pikad vurrud.
"Need vurrud," kaebas Pirro Porrulauk Cipollinole, "on mulle nuhtluseks kaelas. Kui mu naine tahab pesu kuivama riputada, paneb ta mu rõdule istuma, kinnitab mu vurrud otsapidi kahe naela külge, ühe paremale, teise vasakule, ja riputab nende otsa oma pesutükid. Ja mina pean kogu aeg päikese käes olema, niikaua kui need ära kuivavad. Eks vaata pesupulkade jälgi mu vurrudel!"
Tõepoolest paistsid vurrudel kindlate vahemaade tagant pesupulkade jäljed.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel