Jeanne Labrune

Prantsuse kirjanik, stsenarist ja filmilavastaja

Jeanne Labrune (sündinud 21. juunil 1950 Berry-Bouys, Prantsusmaal) on Prantsuse kirjanik, stsenarist ja režissöör.

Jeanne Labrune, 2012.

"Pimedus"Redigeeri

Jeanne Labrune, "Pimedus", tlk Kaja Riesen, 2008.


  • Anna ja liikumatu mehe vahel läikis mülka sogane vesi. Anna pilgu ees seisid kuivanud puutüved, nende oksad paistsid eemal, kerkides välja muda ja puukoorte käärimisest tuhmiks muutunud veepeeglist. Nähtamatu päikese kiired heitsid püdela pruuni sügaviku pinnale oliivikarva laike. Siinsamas lähedal, okste ja lehtede padrikus, tõi rästas kuuldavale kolm trillerdavat nooti. (lk 7)
  • Aeg venis. Rästas trillerdas kolm korda nii lähedal, et see üllatas neid. Verevaene viskas kepi sinnapoole, see kukkus vette. Traquette andis kotile jalahoobi. Sellele järgnes tõmblus, ent mitte karjet.
"Mõikad nüüd?" hüüdis ta, kuid vastust ei kostnud.
Pettunult hoidus ta vaatamast kaassüüdlaste poole, kes jälgisid teda ootuses, et ta neid millegagi lõbustaks ja tühjusega täidetud aega sisustaks. Traquette tõukas koti mülkasse. Kotti jäänud õhk ajas kanga punni. Kolm poissi nägid kotti mudasse vajumas. Seda kattis mõnesentimeetrine veekiht. Nad nägid vajumist, mis pani vee liikuma. Seejärel polnud enam midagi näha. Veepinnal lõhkesid mullid. Kõik oli kulgenud ilma mäsu, karjete ja anumiseta. Nad tundsid pettumust. Polnud juhtunud midagi niisugust, mida nad olid lootnud, miski ei pakkunud rõõmu; mõrtsukatööst jäi morn maik. (lk 10-11)
  • Thomas liikus teed mööda auto poole, mille kuumaks köetud plekilt peegelduv päikesekiir pimestas ta silmi. Ta astus peegelduse eest kõrvale, avas ukse ja libistas end istmele, tubaka järele haisevasse praeahju. Veel enne, kui ta jõudis jalad kabiini tõsta, pitsitas teda mõlemalt poolt kaela valuhoog. Valukõrvetus lõikus kuklast pähe, kiirgas pealaele, tekitades tunde, et temas elutseb keegi teine - tume ja roomajataoline, mõtlemisvõimetu olend, kes kardab surma, ent ühtlasi ihkab seda. Seejärel teadvus hajus, tema keha läbistasid vabinad, mis muutusid krampideks. Ta vajus kokku, pea põrkas vastu käigukangi, huultele ilmus valge vaht, jalad pekslesid vastu lahtijäänud autoust. (lk 11)
  • Ta kõnnib vastu päikest. Kuusetüved, poole kõrguseni okstest paljad, paistavad vastu päikest tohutu suurte trellidena, mõtleb ta. Nagu hiiglaslikud trellid, kordab ta tasakesi, et kuulda inimhäält. Okastega kaetud maapind tema jalge all krudiseb. Kuivanud oksad haakuvad säärte külge. Vaigulõhn on lämmatav. Ta kõnnib kaks tundi, kuni päike kaob. Kõik on muutunud siniseks, välja arvatud ikka veel punetav taevas, mille taustale joonistavad kuuseladvad musti võrke. (lk 15-16)
  • Kõik näis oru põhjas nii väike, ning suur seal, kus tema parajasti seisis, haarates olenevalt suunast, kuhu ta oma pilgu juhtis, Prantsusmaa, Itaalia või Austria mäetippe. Kõik näis suur peale tema enda, tolmukübemeks taandatu, kes ahmis aplalt ligi tõmbava maailma ääretust. (lk 16-17)
  • Et saada reisida, oli ta õppinud puurkaevumeistriks, ning töö oligi teda viinud paljudesse maadesse. Pärast seda oli ta viieks aastaks langenud Kurjuse saagiks, määratud jälgima läbi haiglaakna päikese ja varju liikumist mööda asfalti õues, kus kasvasid madalad peiulilled ja kannad. (lk 17)
  • Arglikult ilmub nähtavale valguskiir, ent kaob kohe. Maapind langeb niiske nõo poole. Thomas tunneb jalge all sambla vetruvat pehmust. Kartes astuda vette või vajuda sohu, aeglustab ta sammu. Jälle seente lõhn. Talle tundub, et jalad niidavad neid maha ja muljuvad puruks, sest ta kuuleb katkitambitud seente tuhmi krudinat ning tunneb, kuidas kleepuv mass jääb kingataldade külge. (lk 17)
  • Pisarad jooksevad taas, ta ei püüagi neid tagasi hoida, läheb ja istub liivaga täidetud toobri kõrval asuvale pingile ja tuhnib kotis. Ta peab võtma oma ravimit, ainsat, mida ta polnud võtmast lakanud - seda, mis hoiab eemal tunde, et kellegi käsi pigistab kukalt ja kõri; vaenlase käsi, keda ta nimetab kord Pimeduseks, kord Dark'iks, kord Langetõveks. Ta neelab alla ühe Depakine'i ja ühe Rivotrili tableti ning loeb üle, kui palju neid veel järel on. Kui ta tahab nädala vastu pidada, tuleb kolme asemel päevas võtta ainult üks. Ta paneb rohud kotipõhja. Mida ta siis peale hakkab, kui mõlemad purgid tühjaks saavad? Ta tõrjub küsimuse eemale ning süveneb jasmiinipõõsa vaatlemisse, lastes end haarata selle aroomist, ent küsimus tuleb painajana tagasi, just kui andes märku ajapikenduse lõppemisest ja tahtes rikkuda vabaduse nautimist.
Ta tõuseb püsti, mõõdab sammudega maad jasmiinipõõsani, vajutab oma näo õitekoorma all paindunud okstesse ja jääb tükiks ajaks nende joovastavat lõhna nuusutama. (lk 19)
  • Keskpäeva paiku lähevad nad üle heinamaa. Sellest peale, kui nad nelja tunni eest pingilt tõusid, pole nad sõnagi vahetanud. Mõlemad on oma mõtetes. Millest võib see mees mõelda? Millal ta ükskord rääkima hakkab? - Mida ma selle tüdrukuga peale hakkan? Mida paremat sa praegu teeksid, kui sa poleks teda kohanud? - Millega see tüüp elus võiks tegeleda... Tal on sellised silmad, nagu oleks ta põrgust läbi käinud! - Miks ta seisma jäi? Veider mõte siia heinamaale tulla... ma jälestan lehmi... Mis sa vaatad mind niimoodi... - Oh, paistab, et lehmad sellele mehele ei meeldi... Näha, et ta on kõndimisega harjunud; kas ta peatub selleks, et suunda kontrollida? - Unusta lehmad ja mõtle muust... Kõik, mis minu elus juhtub, on juhuse tahe. Kas see jääb alatiseks nii? Mida ma oleks pidanud tegema - aga mida ma ei teinud -, et kõik oleks teisiti? (lk 21)
  • "Pelargoonidel on metalli lõhn."
"Eriti vartel, kui need katki murda."
Neiu nõustub. Mõlemad vaikivad. Teel mööduvad autod. (lk 22)
  • Veidi hiljem äratab neid uuesti välja ilmunud päike. Õhk on aasa kohal läbipaistev; põõsas on ilma jäänud õitest, mille kroonlehed vedelevad tiheda lilla vaibana maas. Sellised me oleme, mõtleb Thomas, tühised ja kaduvad. Ja kui meid kord maha niidetakse, ei jää meist järele muud kui luutolm, ja kui me lõpuks huumuseks muutume, pole taevas sugugi vähem sinine, õhk vähem läbipaistev ega tuul vähema jõuga. Kibeduse asemel tunneb ta sellest rõõmu. Tal pole ühtki sugulast, ühtki sõpra, mitte keegi ei jää südant valutama. Tema kadumine võrduks õhku haihtumisega. Vabadus joovastab teda. Hiljem mõtleb ta kahetsusega, et inimesed ei saa enam loota vaiksele kadumisele, kokkukuivamisele päikese all, lahustumisele vihmavees, loomadel ja taimedel aga on selleks täielik õigus. Nii tema kui ka teiste saatus on olla üles korjatud, kasti vangistatud, kõdunemine hauas või tuhastamine, paigutamine urni või puistamine kalmistu surnukehadest küllastatud maapinda. Ta mõistab hästi, et matmisrituaalis on midagi suurt, mis eristab inimest teistest elusolenditest, ent ta teab ka, missuguseks see on muutunud - tööstusharuks, räpaseks äriks. See, mis minu kehast saab, ei oma mingit tähtsust, kõigele sellele paneb mind mõtlema üksindus. Suutmata sellest välja tulla ja inimmassiga ühineda, püüan ma nende rituaale eirata. Ta leiab, et on naeruväärne. (lk 23)
  • "Vaata," ütleb Marie, "pärast vihma on maastik uus nagu esimesel päeval pärast loomist."
Thomas silmitseb aasa; ta tahaks rääkida, aga ei leia midagi ütlemisväärset, ta ei taha neiut solvata, ning pomiseb nina alla:
"Ma ei tea, kas seda esimest päeva üldse oligi..." (lk 23)
  • [Thomas:] "Ma usun... Ma mõtlen... et Jumal... ja inimene... tekkisid koos..."
Ta vaatab maha, Marie vaatab teda.
"... vee keemiast... vetikate kõdunemisel. Jumal sündis... inimeses... kui see pimedusest võitu sai. Jumal on inimese poeg: tema mõtte väljendus."
Ta vaikib, neiu samuti. Kõhuli rohus, lõug kätele toetatud, lausub Marie leebelt:
"Või nii... Vaat kus agnostik, kes räägib nagu küree! Vabandust, ma tahtsin öelda "nagu raamat"." (lk 24)
  • Marie magas näoga tema poole, pea päris tema õla lähedal. Nad polnud enam rääkinud, olid heitnud kõrvuti tillukesse varjualusesse, mille avaust nad ei sulgenud. Marie suudles teda põsele, võttis tal käest kinni ja heitis pikali. Imelik on lamada tühjas metsas tüübi kõrval, keda sa üldse ei tunne... ja kes võib olla ohtlik ja ebanormaalne. Aga millegipärast ma usaldan teda. Marie jääb magama. Kuna Thomas ta hingamist ei kuule, mõtleb ta, et neiu on veel ärkvel, kuid peagi kuuleb ta tema kergeid ja ühtlasi hingetõmbeid. Elav ja soe juuresolek teeb une esialgu võimatuks. Miks ma üldse ei erutu... See on see neetud bromiid, mida nad mu lobi sisse panid... Ometi olin ma viimastel nädalatel valvas... Ei tea, kas põhjus ongi selles. Ta on nii kõhn... aga ilus... Vähe liha luudel ja liiga palju mõistust... Ta paneb mind muretsema... Mõtlemisest, ja võib-olla seetõttu, et ta keha on vaistlikust umbusust Marie vastu üle saanud, vajub Thomas unehõlma. (lk 25)
  • Puude tagant keset katuste kobarat ilmub nähtavale kellatorn. Marie ja Thomas muudavad suunda ja lähevad küla poole. Üks mees nõjatub üle jõe viiva silla käsipuule. Vee kohale kummardudes hoiab ta käes õngeritva. Tema jalgade juures roosas plastämbris pole muud kui vesi.
"Kas näkkab?" pärib Marie seisma jäädes.
"Jõest pole enam suurt midagi saada," lausub mees. "Ainult sägasid! Neid tõmban üsna tihti välja... aga kui mõne kätte saan... siis lasen vette tagasi. Säga ei sünni süüa ja näeb üsna kole välja."
"Mismoodi kole?"
"Suur esiletükkiv pea nagu pääsukestel... aga vuntsidega."
"Mulle meeldivad pääsukesed... ja vuntsid pole alati sugugi inetud." (lk 26-27)
  • Kolmekesi jäävad nad käsipuu äärde vaatama punarohelist korki, mida voolus edasi kannab. Vee all õõtsuvad vetikad, üks lind napsab lennult parvlevaid kiile. Marie kiljatab - äärepealt oleks ta sandaaliga lömastanud sõnnikukuuli veeretava sitasitika.
"Kas te pidevast korgi jälgimisest ära ei tüdine?"
"Ma vaatan vee voolamist, see aitab aega täita."
"Kuhu vesi läheb? Kas merre?"
"Nagu aeg - ikka surma poole... Nii nagu meri, on seegi üks salapärane paik, kui sellele mõelda. Noh, ma ei tea, kas seda võibki paigaks nimetada... Ütleme, et siis ollakse tundmatul maal," lausub ta naerdes. (lk 27)
Thomas raputab pead. Marie nuhutab uuesti. Lõhna jälil lähevad nad tumerohelise põõsa juurde, millel pole ühtki õit. Kärbitud okstega kuuskede ja rohukuhjade vahel, millel kuivavad peedid ja rabarberilehed, pole ümberringi näha muud kui valgeid munakive ja kiltkivihunnikuid.
"Kas sind painab tihti mõni lõhn?"
"Lõhnad ei paina mind," vastab Marie, "aga ma olen nende suhtes tundlik."
"Kriisid just mimoodi algavadki: sa tunned mingit lõhna ja see haarab sind üleni endasse. See on nii tugev, et ajab südame pahaks. Vahel on ka vastupidi: suu valgub sülge täis, nagu oleks keel soolaga koos ja lõhn tuleb alles pärast."
"Ah nii? Kummaline."
"Alguses ma mõtlesin, et tegu on tõesti mingi lillega, nii et ma hakkasin seda otsima."
"Kas alati on seesama lõhn?"
"Ei... sellepärast ma ei saagi muidu kui pean järele kontrollima: kui ma õie üles leian, siis on kõik korras, aga kui ei leia, siis tean, et see lõhn kuulub..."
"Millele?"
"Kurjusele." (lk 30)
  • Kitsa ja pimeda tunneli põhja kogunes sügisel ja kevadel vett. See oli kujunenud nende kohtumispaigaks, kus seina vastu naaldudes ja väljapääsuavade poole vahtides mornilt aega surnuks löödi. Ühelegi uitajale ei tulnud pähe teha lähemat tutvust teetammist ja kaitsevõredest inetuks muudetud maastikuga. Sellele vaatamata olid nad seal kolmel korral kellegagi kokku juhtunud.
Esimesel korral oli kandade peal maas kössitanud Traquette end seina najal üles ajanud, küünarnukid vastu külge surunud, käed püksirihma vahele pistnud ja lõua ette lükanud. Alguses polnud uitaja neid märganud, aga kui ta silmad pimedusega harjusid, oli ta näinud kolme liikumatut kogu, kelle olekus ja vaikimises oli midagi ähvardavat. Ta oli otsa ümber pööranud. Teine oli samuti teinud. See tegi poistele suurt rõõmu. Nende külvatud hirm ja seeläbi omandatud võim kutsusid neid üha sagedamini lõbu eeskojaks muutunud tunnelisse. (lk 31)
  • Kolm päeva ja ööd märatses epilepsia oma saagi kallal. Tundes tema lähenemist, anus Thomas, et too pigistaks kõvemini ja rebiks igaveseks puruks teda elu küljes hoidva niidi, ent Dark mängis temaga nagu kass hiirega. Tema viimane hammustus oli kõige katsumusterohkem: Thomas' teadvus hägustus, kuid koomat ei järgnenud. Ta käsivarred kangestusid keha külge, küünarvarred ja harali sõrmedega käelabad aga vehklesid õhus. Ta nägi end mõttetuid liigutusi kordava üleskeeratud linnuna. Ta jalad olid kui kaks külma metallvarrast. Kõhus ähvardas mingi vedru järele anda. Ehkki ta silmad olid pärani, ei näinud ta peaaegu üldse valgust. Voodi kohale kinnitatud neoonlamp vilkus kord rohelise, kord punasena. Sellest poolhämarusest õhkus iivelduseni sulnist lillelõhna. Rästas lendas vilistades tuppa. Cervini liustikud kõrgusid müürina ta voodi vastas. Need pragunesid ja praksusid, tuues nähtavale rohekaid sügavikke, mis neoonvalgus punaseks värvis. Huultelt vajus alla sülge, mis ummistas suud. Ta hammustas huulde ning tundis vere maitset. Hingamine seiskus, süda lisas kiirust. Saabus välgusähvatustest lõhestatud pimedus. Korraga läks silmade ees valgeks, käsivarred lõtvusid ja langesid jõuetult higimärgadele linadele; jalad muutusid pehmeks nagu märgunud leib. Ta tundis imalat sülje- ja uriinilõhna. Vahunire voolas mööda kaela alla. Ta käes polnud jõudu, et seda ära pühkida. Palatisse astus põetaja, teine jäi kätt lingil hoides ukse juurde.
"Poja, sul on jälle halb olnud!" hüüatas ta Thomas'le vastiku omamehelikkusega.
Ta sulges silmad, püüdes aeglaselt hajuvat lillelõhna meelde jätta. Nelja päeva pärast suutis ta jälle ise süüa ja hakkas kõndima. (lk 35)
  • Pärast Hôtel-Dieud viidi Thomas üle Cellette'i, kus keegi ei käinud teda külastamas ega väljakirjutamist palumas. Teatud eluhetki varjav pimedusloor muutis ta iseendalegi kahtlaseks. Ta küsis endalt, mida ta oli teinud, ning saamata mälust mingit vastust, sundis autunne kujutlema halvimat ning mitte eirama ühtki oletust, olgu või kõige hirmutavamat. (lk 40)