Vuntsikandja Józef Piłsudski

ProosaRedigeeri

  • Planchet tormas trepist alla, nagu oleks kurat teda näkist hammustanud. Hetke pärast tulid sellid koorma all küüru vajudes trepist üles.
D'Artagnan saatis nad oma katusekambritesse, sulges hoolikalt ukse ja ütles Planchet'le, kes oli nüüd omakorda aru kaotamas:
"Ja nüüd jagame."
Ta laotas maha suure vaiba ning tühjendas sellele esimese koti. Niisamuti tegi Planchet teisega. Siis lõikas d'Artagnan üleni värisedes noaga lõhki kolmanda. Kuuldes kuldraha heledal kõlinat, nähes hiilgavaid eküüsid, mis sädeledes kotist välja voolasid nagu kalad mõrrast, tundes end poolest säärest saadik vajuvat kuldsete või hõbedaste müntide voogu, haaras Planchet'd pööritus. Ta hakkas ühel kohal tiirlema nagu piksest rabatud ja langes raskelt maha rahakuhjale, mille ta kirjeldamatu klirinaga laiali paiskas. Rõõmust lämmatatud Planchet kaotas teadvuse. D'Artagnan heitis talle näkku klaasi valget veini, mis ta otsekohe jälle ellu äratas.
"Ah mu jumal, ah mu jumal, ah mu jumal!" kordas Planchet, kuivatades oma vurre ja habet.
Tol ajal nagu tänapäevalgi, kandsid koloniaalkaupmehed ratsaväelase vurre ja sõjasulase habet. Ainult rahakümblused, mis juba tolgi ajal väga haruldased olid, on tänapäeval peaaegu tundmatuks muutunud. (lk 289)
 
Vikipeedias leidub artikkel