Vuntsid

Leonard Ludwik Straszyński, "Kui kohutav on kaotada vuntsid!" (1870)

Sarah Cecilia Harrison (1863-1941), "Sir Hugh Lane, Iiri rahvusgalerii direktor", s.d.

Sophie Koner (1855-1929), "Kunstnik paletiga (Max Koneri portree)" (ilmselt enne 1900)

Susanne Renate Granitsch, "Maalikunstnik Karl Karger" (1913)

Proosa

• Äärmiselt vastik on vaadata, kuidas mehed saket juues kõva häälega hõiguvad, endale sõrmi suhu topivad, oma märgi vuntse siluvad, kui neil muidugi on vuntsid, ja teistele poolvägisi oma saketopsi pihku suruvad. "Võtame veel!" hüüavad nad ning võdistavad oma keha ja koogutavad peaga, endal suunurgad allapoole lontis nagu väikesel lapsel, kes laulab laulu "Mingem maavalitseja juurde". /---/
  • Sei Shōnagon, "Padjamärkmed" 25, tõlkinud Alari Allik, Vikerkaar, november 2018

• Siin [Nevski prospektil] te kohtate imeväärseid vurrusid, mida ei suuda kirjeldada ükski sulg, ei suuda kujutada ükski pintsel; vurrusid, millele on pühendatud parem osa elust, mis on pikkade valvamiste esemeks nii päeva- kui ööajal; vurrusid, millele on välja valatud kalleimaid lõhnu ja aroome, mida on võidnud hinnalisimad ja haruldasimad pumatid; vurrusid, mis ööseks keeratakse peenesse siidpaberisse; vurrusid, millega nende possessoreid seob kõige liigutavam poolehoid ja mida kadestavad möödujad.
  • Nikolai Gogol, "Nevski Prospekt", tlk Paul Viiding, rmt: "Peterburi jutud" (2020), lk 10

• Jutt venis laua taga üliväga pikale, ja kuidagi imelikuks kiskus see jutt. Üks mõisnik, kes oli olnud teenistuses juba 1812. aasta sõjakäigul, pajatas sihukesest lahingust, mida kunagi polnud toimunud, siis aga võttis täiesti teadmata põhjusel karahvinilt korgi ja vajutas selle koogi sisse. Ühesõnaga, kui hakati laiali sõitma, siis oli kell juba kolm, ja kutsarid pidid võtma mõned tegelased kaenlasse nagu kaubapambud, ning Tšortokutski kummardas kalessis istudes kogu oma aristokraatlikkusest hoolimata peaga nii madalale ja nii suure hooga, et tõi koju jõudes oma vuntsidega kaasa kaks takjanutti.
  • Nikolai Gogol, "Kaless", tlk Toomas Kall, rmt: "Peterburi jutud" (2020), lk 85

• Planchet tormas trepist alla, nagu oleks kurat teda näkist hammustanud. Hetke pärast tulid sellid koorma all küüru vajudes trepist üles.

D'Artagnan saatis nad oma katusekambritesse, sulges hoolikalt ukse ja ütles Planchet'le, kes oli nüüd omakorda aru kaotamas:

"Ja nüüd jagame."

Ta laotas maha suure vaiba ning tühjendas sellele esimese koti. Niisamuti tegi Planchet teisega. Siis lõikas d'Artagnan üleni värisedes noaga lõhki kolmanda. Kuuldes kuldraha heledal kõlinat, nähes hiilgavaid eküüsid, mis sädeledes kotist välja voolasid nagu kalad mõrrast, tundes end poolest säärest saadik vajuvat kuldsete või hõbedaste müntide voogu, haaras Planchet'd pööritus. Ta hakkas ühel kohal tiirlema nagu piksest rabatud ja langes raskelt maha rahakuhjale, mille ta kirjeldamatu klirinaga laiali paiskas. Rõõmust lämmatatud Planchet kaotas teadvuse. D'Artagnan heitis talle näkku klaasi valget veini, mis ta otsekohe jälle ellu äratas.

"Ah mu jumal, ah mu jumal, ah mu jumal!" kordas Planchet, kuivatades oma vurre ja habet.

Tol ajal nagu tänapäevalgi, kandsid koloniaalkaupmehed ratsaväelase vurre ja sõjasulase habet. Ainult rahakümblused, mis juba tolgi ajal väga haruldased olid, on tänapäeval peaaegu tundmatuks muutunud. (lk 289)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

• Teised teenrid püsisid meil lühikest aega, mäletan vaid üht, kelle nimi oli Alois ja kes igal võimalusel kuulutas, et ta on lesknaise ainuke poeg. Alois kandis musti vurre, mis oli igasuguse kombekuse vastane — tollal ei tohtinud teenrid vurre kasvatada. Kuid ta oli ilmselt edev noormees, ta anus vanaema, pisarad silmis ja viidates lesestunud emale, kelle ainuke poeg ta oli, et ta võiks vurrud alles jätta — ja nii see tal lubatigi.
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, LR 48-51 (1981), lk 17

• Mõni vanem isand leppis laiskade Anton Jürgensteini rippvurrudega, enamik nõudis aga oma ninaalustele mingit erku või uljast kikkhoiakut või sellist iseäralisust, mida teistel ei ole. Eriliselt uhkeks peeti hästi pikki vuntse, mõnel ulatusid nende püsiva armastusega kasvatatud pikad lõppkarvad kuni kõrvade taha nagu prillisangad. Üks linasell oli lasknud oma lopsakaile vuntsidele põskede osas võrsuvaist karvadest sihukesed lisapuhmad otsa kasvada ja käis nendega toretsevalt ringi, nagu ei oska kohe ära kirjeldada. Mõni kandis neid põiki nina all nöörsirgete peente otsadega nagu Napoleon III. Mõnel olid need pikad nõelteravad vurruotsad üles keeratud ja ulatusid oma teravikkudega peaaegu silmadele - need andsid pildi, nagu oleks nende kandjal näos kaks ukraina härja sarve vähendatud kujul.
• Artur Adson, "Väikelinna moosekant" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 206

• Pärast professorit tuli Pirro Porrulauk, kes oli aednik. Tal oli tihe laubale langev juuksetutt ja lõpmata pikad vurrud.

"Need vurrud," kaebas Pirro Porrulauk Cipollinole, "on mulle nuhtluseks kaelas. Kui mu naine tahab pesu kuivama riputada, paneb ta mu rõdule istuma, kinnitab mu vurrud otsapidi kahe naela külge, ühe paremale, teise vasakule, ja riputab nende otsa oma pesutükid. Ja mina pean kogu aeg päikese käes olema, niikaua kui need ära kuivavad. Eks vaata pesupulkade jälgi mu vurrudel!"

Tõepoolest paistsid vurrudel kindlate vahemaade tagant pesupulkade jäljed.

• Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011

• Üks mees nõjatub üle jõe viiva silla käsipuule. Vee kohale kummardudes hoiab ta käes õngeritva. Tema jalgade juures roosas plastämbris pole muud kui vesi.

"Kas näkkab?" pärib Marie seisma jäädes.

"Jõest pole enam suurt midagi saada," lausub mees. "Ainult sägasid! Neid tõmban üsna tihti välja... aga kui mõne kätte saan... siis lasen vette tagasi. Säga ei sünni süüa ja näeb üsna kole välja."

"Mismoodi kole?"

"Suur esiletükkiv pea nagu pääsukestel... aga vuntsidega."

"Mulle meeldivad pääsukesed... ja vuntsid pole alati sugugi inetud."

• Jeanne Labrune, "Pimedus", tlk Kaja Riesen, 2008, lk 26-27

• Tüdruk klopib kastrulis terasvispliga. Nad ei vaheta sõnagi, seisavad kõrvuti ja vaatavad, kuidas vispel tumepruuni segu potipõhjas ühtlaseks liigutab. Tüdruk valab potti piima ja nad jälgivad, kuidas see keema tõuseb.

Tüdruk paneb kastruli lauale ja kallab tassidesse kakaod. Nad istuvad teineteise vastas, joovad lurinal ja saavad ülahuulele helepruunid vuntsid. (lk 63)

• Hanne Ørstavik, "Armastus", tlk Sigrid Tooming, 2021