Tsirkus ei meeldi Margareetele. Tsirkuseartistid kasutavad küll kõikvõimalikku tehnikat, aga nad ei tee seda avalikult, vaid püüavad näidata, nagu oleks kõik ainult lihaste jõud ja käte osavus või siis jälle must maagia. Tegelikult on neil igasugu mehhanismid ja puha, nagu onupoeg Margareetele seletas. Näiteks mustkunstnikel. Need lasevad mängukaardil varrukasse ronida, aga ise sikutavad kummipaelast, nii et vaataja ei näeks. Inimesed olid üldse salakavalad, masinad aga mitte. Pealtnäha oli mõni masin ka salakaval, kas või kohviveski, mis jahvatas, kui Margareete seda käes hoidis, aga köögilaual jäi silmapilk seisma. Äga Margareete viis kohviveski töökotta ja seal parandati see ilusti ära Ja seletati veel pealegi, milles viga oli olnud. Margareetele ei jäänud see hästi meelde, seletus oli liiga keeruline, aga see oli olemas; masinat oli võimalik parandada ja korrale kutsuda, inimest aga mitte. Või vähemasti ei teinud seda ükski töökoda, kui psühhoneuroloogiahaigla välja arvata. (lk 14–15)
Astrid Reinla, "Lühilaineahi", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
