Jakob Loorents oli vana. Ta oli nii vana, et ta isegi ei mäletanud enam õieti, kui vana just täpselt. Ja mis tähendas üks aastaarv siia- või sinnapoole, kui aeg ometi ei lasknud ennast mingitesse raamidesse suruda. Aeg algas iga päev otsast peale ja võis veel sama päikeseteekonna jooksul otsa saada. Aga see ei häirinud Jakobit, sest egas tema aeg ainuke olnud, oli veel poegade aeg ja pojapoegade aeg ja naabrite aeg ja poemüüja aeg ja koer Pollalgi oli oma aeg. Isegi kass Villemil oli, ehkki Nikaia kirikukogu oli häälteenamusega otsustanud, et kassidel pole hinge, õnneks oli Nikaia kirikukogu aeg ammu mööda läinud, mistõttu kass Villem seda ei teadnud ja võis päikesepaistel rahulikult und näha. (lk 36)
Astrid Reinla, "Vikatimees", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
