Lõvitaltsutaja

Proosa muuda

  • Johanna H. ihkas kõigest südamest saada lõvitaltsutajaks. Ta ei teadnud, miks. Ta ei olnud ühtegi elusat lõvi näinud. Pildiraamatus ja televiisoris küll, aga see ei tulnud arvesse. Televiisoris oli Johanna näinud isegi Ameerika presidenti, aga ometi ei tulnud talle pähegi poliitikuks hakata. (lk 16)
  • Ta püüdis sõbrannade käest üksikasjalikult välja uurida, mida Euroopa kuulsaim lõvitaltsutaja Filipiino siis ikkagi oli teinud, aga sõbrannad kehitasid õlgu ja rääkisid vaimustusega hoopis akrobaatidest, kes publiku hulka tohutult õhusuudlusi olid saatnud, ja kuidas nad riides olid ja mismoodi don Alfredo — mis don Alfredo, pahandas Johanna, räägi ometi veel lõvidest — noh, loomad nagu loomad ikka, üksainus lõvi oligi, hüppas läbi põleva rõnga — Läbi põleva rõnga?! — Jah, ja pärast seda tuligi don Alfredo... Tont temaga, selle don Alfredoga, kelle nimi oli näiteks Paul Peterson ja kes teenis endale elatist sellega, et neelas igal õhtul mõõku alla, kuni oli lõpuks läbi torgatud nagu nõelapadi. [---] Ja rohkem Johanna don Alfredole ei mõtle, ehkki sõbrannad veel paar kuud tema järele õhkavad. Mõni klassivend püüab isegi lauanuga alla neelata, aga kui üks neist viimaks oma kurku vigastab, lõpeb üldine tsirkusevaimustus, just nagu poleks tsirkus linnakeses käinudki. (lk 23)
  • Enamik inimesi ei saa gümnaasiumi ära lõpetada, lohutab Johanna ema, ja pealegi pole lõvide taltsutamiseks üldse gümnaasiumiharidust vaja. Ainult et kuidas sa siin ikka lõvitaltsutajaks õpid, kui linnas pole ühtegi lõvi, selleks peab Tallinna sõitma, et lõvi näha, aga Tallinna sõiduks tuleb omakorda raha kõrvale panna, ja Johanna teebki seda, paneb igast palgast terve krooni plekist hoiukarpi. Tallinnas on nimelt loomaaed, teab Johanna, ja seal käib tsirkusetruppe hoopis sagedamini, see on isegi tähtsam, sest mis aitab loomaaias lõvi vaatamine, kui teda ei saa isegi mitte käega katsuda. Kus üldse õpitakse lõvitaltsutajaks? Johannal ei ole kelleltki küsida, ema ei tea seda ja teised inimesed hakkaksid lihtsalt naerma, kui ta seesuguse küsimusega nende poole pöörduks. Johanna on ammu aru saanud, et oma paremad mõtted tuleb enda teada jätta. (lk 27)
  • Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest ENE kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on pastinaak, aga ta jalg libiseb jäätunud trepil ja ta murrab reieluu ja haiglas tõmbab tuul palatist läbi ja Johanna jääb kopsupõletikku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel on küllalt süüa. (lk 35)
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987