Pastinaak, ametlikult aed-moorputk (Pastinaca sativa) on porgandit meenutava juurega, kuid aromaatsem köögivili.

Elizabeth Blachrie Blackwell, pastinaak teosest A curious herbal, vol. 2 (1737)

Proosa muuda

  • Johanna H. isa oli voorimees. Tema hobuse nimi oli Miku. Johanna H. oli seda ema käest kuulnud, oma isa polnud ta kordagi näinud, isa oli esimeses ilmasõjas kadunuks jäänud. Mõnikord mõtles Johanna, et võib-olla isa ei saanudki surma, sattus hoopis sõjavangi, jäi lõpuks elama Austria külla nimega Stecknadelkissenkirchen ja kasvatab seal peterselli, porgandit ja pastinaaki. Pastinaak oli asi, mida Johanna polnud näinud. Aga erinevalt Stecknadelkissenkirchenist oli pastinaak surmkindlasti olemas, ja miks ei võinud Johanna isa seda kasvatada. Tegelikult võis Johanna isa isegi lõvisid kasvatada, muidugi mitte seal Stecknadelkissenkirchenis, vaevalt teised külamehed seesuguse idee heaks oleksid kiitnud, aga pastinaagiäriga võis isa jõukaks minna (pagan küll, peaks ometi kord kusagilt järele vaatama, mis asi see pastinaak ikkagi on), vedada koormate viisi pastinaaki Wieni turule ja osta saadud raha eest endale lõvipoja. Noh, vaevalt lõvipoegi Wieni turul müüdi, aga kusagil pidi neid ju ometi müüdama, kas või loomaaias, või kui neid eraisikutele ei loovutatud, võis Johanna isa ära osta terve loomaaia, koos karude ja hüäänide ja papagoidega ja vedada terve loomaaia Stecknadelkissenkirchenisse või kusagile mujale, sest külas ei ole tavaliselt loomaaedu, vähemasti Johanna ei olnud sellest kunagi kuulnud. Aga ta polnud ka kunagi üheski Austria külas käinud, eriti veel seesuguses, mille nimi olnuks Stecknadelkissenkirchen.
Nõnda siis võis Johanna H. isa Anton H. rahulikult oma lõvisid pidada (muide, võiks ju järele vaadata, kas lõvid söövad pastinaaki; kui söövad, oleks see igati rentaabel, loomatoit kasvaks (siinsamas põllu peal — kui pastinaak ikkagi kasvab põllu peal ja mitte puu otsas, ükspuha, mõni puu leidub külas nimega Stecknadelkissenkirchen kindla peale, igas külas peab olema oma puu.) (lk 16)
  • Ta ei tea, kuidas on pastinaak saksa keeles, ja kust see pastinaak talle üldse meelde on tulnud (vaja ometi järele vaadata, mis asi see pastinaak ikkagi on), võib-olla luges ta seda sõna ajalehest, isale meeldib, kui väikesed tüdrukud korralikult ajalehte loevad, sedasi saadakse haritud inimeseks, ja haritud inimese ees on kõik teed lahti. (lk 18)
  • Aga seda, mis on pastinaak, ei tea Johanna ikka veel, piinlik küll, tarvitseb ainult entsüklopeedia lahti lüüa ja vaadata. Johanna oma süü, et ta ei vaata, ju siis pole tal jällegi aega, ja ega olegi, Johanna peab nüüd lapse eest hoolitsema, jah, oma lapse eest ikka, kelle lapse eest siis veel. Tütre nimi on Riina ja tema silmad on pruunid ja talle tulevad juba esimesed hambad, mis ime siis, et emal pole aega entsüklopeediates tuhnida. (lk 33)
  • Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest ENE kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on pastinaak, aga ta jalg libiseb jäätunud trepil ja ta murrab reieluu ja haiglas tõmbab tuul palatist läbi ja Johanna jääb kopsupõletikku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel on küllalt süüa. Stecknadel, ütleb Johanna, kissen, sosistab ta veel, aga kirchen ei tule enam üle ta huulte, ja ega seda ole tarviski, Riina ei saa nagunii enam midagi aru. Võibolla Johanna ei tahagi, et tütar aru saaks, ta tahab ehk ainult veel surivoodil oma saladusest rääkida, aga nii, et see teiste kõrvu ei jõuaks, ja tema auks peab ütlema, et ta saab sellega hakkama. Johanna maetakse ilusal päikesepaistelisel talvepäeval ja tema haual mängib puhkpilliorkester. Koos Johannaga kaob Stecknadelkissenkirchen Austria kaardilt. Mis ongi väga hea, sest sellise kummalise nimega kohta ei saa ju tõepoolest olemas olla. Ja lõvid ei söö mitte iialgi pastinaaki. Ja mis asi see pastinaak ikkagi on? (lk 35)
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987