Proosa

muuda
  • Beirut oli räpane ja mitte eriti ilus. Siin kohtusid halvim Idamaa ja halvim Õhtumaa. Linnas elavatel kristlikel süürlastel puudus täiesti muhamedlaste suursugusus. Mis puutub nende aususesse, siis oli see niisama halva mainega kui armeenlastegi oma. (lk 66)


  • See oli esimene kroonimine, kus Vimes viibis. Ta oli oodanud, et see on... kummalisem, natuke hiilguse maiguga. Selle asemel oli see hoopis igav, kuid vähemalt võimsalt igav - seda igavust oli kultiveeritud tuhandeid aastaid, kuni see omandas suursuguse sära, mille omandab isegi mustus, kui seda piisavalt kaua poleerida.
See oli igavus, millele on antud tseremoonia vorm.
Ühtlasi oli selle pikkus määratud niisuguseks, et see paneks proovile keskmise põie vastupidamisvõime. (lk 333-334)


  • Adam tundis rinnus tuttavat pistet. Mitte kadedust, lihtsalt soovi. Ühel päeval on ka temal piisavalt raha, et osta endale selline koht. Koht, mis paistaks väljastpoolt selline nagu Adam seestpoolt.
Adami vaikne sisehääl küsis, kas ta näeks oma sisimas kunagi välja nii suursugune või pidanuks see juba sündides kaasa tulema. Gansey oli selline nagu ta oli just seepärast, et ta oli väikesest peale elanud koos rahaga, nagu väike virtuoos, kes pannakse klaveri taha niipea, kui ta on istuma õppinud. Adamiga oli see kõik juhtunud palju hiljem, tema oli sissetungija, kes komistas ikka veel oma kohmaka Henrietta aktsendi taha ja hoidis peenraha voodi all hommikuhelveste karbis. (lk 46)