Beirut oli räpane ja mitte eriti ilus. Siin kohtusid halvim Idamaa ja halvim Õhtumaa. Linnas elavatel kristlikel süürlastel puudus täiesti muhamedlaste suursugusus. Mis puutub nende aususesse, siis oli see niisama halva mainega kui armeenlastegi oma. (lk 66)
Adam tundis rinnus tuttavat pistet. Mitte kadedust, lihtsalt soovi. Ühel päeval on ka temal piisavalt raha, et osta endale selline koht. Koht, mis paistaks väljastpoolt selline nagu Adam seestpoolt.
Adami vaikne sisehääl küsis, kas ta näeks oma sisimas kunagi välja nii suursugune või pidanuks see juba sündides kaasa tulema. Gansey oli selline nagu ta oli just seepärast, et ta oli väikesest peale elanud koos rahaga, nagu väike virtuoos, kes pannakse klaveri taha niipea, kui ta on istuma õppinud. Adamiga oli see kõik juhtunud palju hiljem, tema oli sissetungija, kes komistas ikka veel oma kohmaka Henrietta aktsendi taha ja hoidis peenraha voodi all hommikuhelveste karbis. (lk 46)
