Viin (linn)

See artikkel räägib linnast, joogi kohta loe artiklist Viin.

Viin (varem Vindobonum, saksa keeles Wien, inglise keeles Vienna) on Austria pealinn. Asub Doonau ääres ja Alpide mäestiku jalamil.

Proosa

Wien oli suurte slaavi väljaannete loomulik ilmumiskoht, seda nii keele kui ka folkloori vallas. Viimane suur slavist V. Jagič oli isegi Wieni ülikoolis õppejõud. Kui Ukraina tahtis veel pärast revolutsiooni luua välismaal nõukogudevastast valitsust, leidis ta Wienist oma keele jaoks vajalikud trükitüübid. Ainult Wienis sai trükkida ukrainakeelset raamatut, mis oli Venemaal ära keelatud.
- Hugo von Hofmannsthal, "Tähelepanekuid" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3–4 2010, lk 70

Wieni tänavad on sillutatud kultuuriga. Teiste linnade omad asfaldiga.
- Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, Loomingu Raamatukogu nr 31 1999, lk 34

Kui ta kohvikatla kolmandat korda värske veega täitis, oli ta just teada saanud, et kohvijoomise komme Euroopas ja kõigepealt Viinis läbi lõi just aastal 1683, pärast seda kui türklaste suur pealetung oli tagasi löödud. Siis oli taganenud vaenlase laagris leitud mitu kotti isevärki ubadega, mille väärtust keegi ei osanud hinnata ja mis selletõttu peaaegu muidu langesid ühe aruka Viini kaupmehe kätte. Kaupmees oli üks neid väheseid, kes teadis, milleks türklased neid ube kasutasid, ja sellele põhikapitalile toetudes oli ta avanud esimese kohviku ... (lk 106–107)
Aga sellest oli varsti viissada aastat, kui Babenbergid seisid oma võimu tipul ja Walter von der Vogelweide laulis hertsog Leopold VI õukonnas. Seesama hertsog Leopold, kes oli vangi võtnud kuningas Richard Lõvisüdame ja ta Dürnsteini kaljulossi peitnud. Mis omakorda oli põhjustanud, et üks teine laulik, Blondel, lauldes ja kannelt lüües Austria teedel käis. Poliitilised intriigid ja kaunid kunstid olid seega juba vanal hallil ajal Viinis kohanud. Ta oleks võinud, kui ta oli antiikaja ihaleja, juure lisada, et keiser-filosoof Marcus Aurelius siin linnas oli oma maise teekonna lõpetanud ja ta jumalik keha Hoher Marktil tuhastatud. (lk 121)
"Viin on surmigav linn," ütles ta [Kasimir]. "Igavaim kõigist Euroopa linnadest. Mitte ainult meiesarnastele võõrastele, vaid ka viinlastele endile. See on väga moraalne rahvas, kes isegi protestantidele mitu silma ette annab. Sest pea meeles, nad ei ole silmakirjalikud nagu protestandid, vaid ausalt moraalsed. Nii nagu on seda keiser Leopold ja veel enam ta kõrge abikaasa. Isegi kristlikud Viini aadlikud lisavad oma palvele: päästa meid kurjast ja keisri vastuvõttudest. Ei ole üldse mõeldav, et keisri ballidel tantsitaks menuetti. Kui seal üldse tantsitakse. Keiser Leopold armastab küll väga muusikat, aga ainult niisugust, mis kuulajad magama paneb." (lk 126–127)
- Karl Ristikivi, "Kahekordne mäng". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1972

Praha asub Viinist läänes.
- John Lucas, kommentaariks Ida-Euroopa teemadele. (Cit. via: Edward Lucas "Praha asub Viinist läänes" Postimees, 26. mai 2010, lk 14)

Johanna H. isa oli voorimees. Tema hobuse nimi oli Miku. Johanna H. oli seda ema käest kuulnud, oma isa polnud ta kordagi näinud, isa oli esimeses ilmasõjas kadunuks jäänud. Mõnikord mõtles Johanna, et võib-olla isa ei saanudki surma, sattus hoopis sõjavangi, jäi lõpuks elama Austria külla nimega Stecknadelkissenkirchen ja kasvatab seal peterselli, porgandit ja pastinaaki. Pastinaak oli asi, mida Johanna polnud näinud. Aga erinevalt Stecknadelkissenkirchenist oli pastinaak surmkindlasti olemas, ja miks ei võinud Johanna isa seda kasvatada. Tegelikult võis Johanna isa isegi lõvisid kasvatada, muidugi mitte seal Stecknadelkissenkirchenis, vaevalt teised külamehed seesuguse idee heaks oleksid kiitnud, aga pastinaagiäriga võis isa jõukaks minna (pagan küll, peaks ometi kord kusagilt järele vaatama, mis asi see pastinaak ikkagi on), vedada koormate viisi pastinaaki Wieni turule ja osta saadud raha eest endale lõvipoja. Noh, vaevalt lõvipoegi Wieni turul müüdi, aga kusagil pidi neid ju ometi müüdama, kas või loomaaias, või kui neid eraisikutele ei loovutatud, võis Johanna isa ära osta terve loomaaia, koos karude ja hüäänide ja papagoidega ja vedada terve loomaaia Stecknadelkissenkirchenisse või kusagile mujale, sest külas ei ole tavaliselt loomaaedu, vähemasti Johanna ei olnud sellest kunagi kuulnud. Aga ta polnud ka kunagi üheski Austria külas käinud, eriti veel seesuguses, mille nimi olnuks Stecknadelkissenkirchen.
Aga Austria ei asu maailma otsas, sinna on päris hõlpus pääseda, rongiga nimelt, peaks ükskord minema ja küsima jaamas, palju Wieni-pilet maksab. Küllap samapalju kui mõni uhke kasukas, niisugune nagu direktoriproual seljas. Paraku ei ole Johanna direktoriproua, kui oleks, müüks ta silmapilk oma kasuka maha ja ostaks pileti, jätaks kas või hinnas natuke alla, et aga piletiraha kätte saaks. (lk 22)
- Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987