Margareete mõtleb. Ta mõtleb, et kui ta oleks insener, siis mõtleks ta välja ühe hästi huvitava masina, niisuguse, millega ei hakkaks kunagi igav. See masin võiks näiteks mängida lihtsamaid mänge, kas või trips-traps-trulli ja ümbermaailmareisi. Muidugi, malet mängivad masinad on ju olemas, paraku ei oska Margareete malet mängida. Aga lapsena meeldis talle trips-traps-trull väga. Ja veel laevade pommitamine ja kartulikuhi ja... Margareete tuletab tükk aega meelde, mis mängud kõik olemas on. Viimaks meenub talle kitsepõrgu. Einoh, see oleks päris tore. Ega ta iga päev mängikski, aga mõnikord, kui midagi teha pole, nagu näiteks praegu. (lk 13)
Nojah, aga see imemasin võiks veel igal hommikul "tere hommikust" öelda ja meelde tuletada, millal on aeg korteriüüri maksta ja vastata telefonikõnedele, kui Margareetet kodus pole. Kuigi Margareete on enamasti pärast tööd kodus, sest igasugu kinod, teatrid ja kohvikud maksavad raha, aga Margareete paneb viimsegi kopika tallele, et jälle mõnda uut masinat muretseda. Ametnikupalga juures pole see muidugi kerge. Videomakist näiteks võib ainult unistada, õnneks Margareete ei tea, et enamik tema väljamõeldud masina omadusi (väljaarvatud Mandri-Mikiveri hääl) on olemas peatselt müügile tulevatel kodukompuutritel, mis paraku on hulga kallimad kui videomakid. (lk 14)
Astrid Reinla, "Lühilaineahi", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
