Notar
Proosa
muuda- Olen notar. Inimesel peab ju mingi amet olema. Pange tähele, notar ei tähenda võmmi või sandarmit. Tunnen end seadusetähe austamise tagajana ainult sõnasõnalises mõttes ning möönan, et valvan üksnes eestkostjana varanduste üle ja järelikult ka varanduste valdajate üle. Tegelikult oleme meie... apostlid omandi poolel, valduse poolel, mis on iseenesest potentsiaalne valdusest ilmajätmise sünnitaja. Siiski peab seda nüanssi täpsustama: mitte meie ei võta ära, see ei kuulu meie kompetentsi, seadus võtab ära. Meie rakendame seadust, pigistades silma kinni tema nõrkuste, mööda laskmiste ja puudujääkide ees. Väärikalt muidugi, meil on kõige sellega nii vähe pistmist. Kui meil aga on sellega pistmist, siis tunneme nii riukaid kui ka otseteid... (lk 8-9)
- Eelmiste sajandite vältel olid notarid vaimulikega enam-vähem käsikäes tegutsenud: viimased kiskusid hingi alasti, sellal kui meie puistasime sukasääri tühjaks. Tänapäeval pole hingel mingit pistmist nende kevadiste suurpuhastustega, mis andsid ta lihavõtte ajal käsist-jalust seotuna pihiisade kätte. Tänapäeval on hing ja rahakott liitunud üksnes meile avanemiseks. Pealegi oleme meiegi saladusse pühendatud, me oskame samuti surveavaldusi ja ähvardavat äikest käiku lasta. Rahapatud sarnanevad teiste pattudega, neil on oma tugevad ja nõrgad küljed, meil on, millega ühtesid kärpida ja teisi tugevdada. (lk 9)
- Christiane Baroche, "Plaatanite all..." kogumikust "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, LR 14/15
- Preili Kuckuckile meeldib loogika, mis talle muud üle jääb, ainult et reaalsus on paraku ebaloogiline. Loogika järgi peaks preili Kuckuck Itaaliast miljoni päranduseks saama, siis võiks ta oma nime ära eestistada, seni pole ta seda teha söandanud, sest kui mõni Itaalia miljonär talle oma varanduse pärandab, mitte mõni juhuslik miljonär muidugi, vaid sugulane, siis ei leia ükski notar teda üles, kui Kuckuckist äkki KÄGU on saanud. Kaks korda aastas, lihavõtte ja jõulu ajal, käib preili Kuckuck notari käest küsimas, kas tema nimele pole Itaaliast mõnd tähitud panderolli tulnud. Seni ei ole. (lk 25)
- Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
