Henriku Liivimaa kroonika

(Ümber suunatud leheküljelt Läti Henriku kroonika)

Henriku Liivimaa kroonika (ladina "Heinrici chronicon Livoniae" või "Origines Livoniae") on arvatavasti preester Henriku (ka Läti Henriku) kirjutatud misjonikroonika, mis käsitleb tänapäeva Eesti ja Läti alal elanud rahvaste ristimist ja alistamist sakslastele 13. sajandi alguses. Kroonika on kirjutatud ladina keeles ja tõenäoliselt ajavahemikus 1224–1227. Oletatavasti kirjutati see aruandena paavsti legaadile Modena Wilhelmile. See on varaseim säilinud ulatuslik kirjalik allikas Eesti ajaloo kohta.

Henriku Liivimaa kroonika vanima säilinud eksemplari Codex Zamoscianus’e lehekülg

Tsitaadid

muuda

Tsiteeritud väljaandeid:

"Henriku Liivimaa kroonika", ladina keelest tõlkinud Julius Mägiste, sari: Eesti lugu, nr 6, Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008

"Henriku Liivimaa kroonika", tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel, Tallinn: Eesti Raamat, 1982


XVIII

muuda

8. Preestri ja ta kaaslaste märtrisurmast

muuda
  • Aga Koiva jõesuus sattusid neile saarlased vastu ning sööstsid neile kallale, need võtsid kinni tema, ta poisi ning mõned liivlased ja viisid oma röövlaevadel minema. Ja nad tulid Adjajõe kaldal maale ning piinasid need seal metsikult surnuks. Kui preester nimelt palet taeva poole tõstes koos oma õpilasega oma palveis Jumalale kiitust kuulutas ning tänuohvrit tõi, peksid nad neil mõlemal oma nuiadega pää ning selja puruks ja pilkasid, pajatades: "Laula, laula, pappi!"
    • Tlk Mägiste
  • Vredelanti kastellis oli keegi tsistertslaste ordu preester Frederic Alt-Zellest, kelle oli piiskop isand paavsti volitusel võtnud evangeeliumi tööle. Ta pühitseb palmipuude pühal rohkete pisaratega issanda kannatuse müsteeriumi ja peab juuresolijaile mahedate manitsustega virgutuskõne issanda ristist, ja pühitsenud issanda ülestõusmise püha [19. aprill 1215], tahtis ta oma õpilaste ja mõningate teistega laevaga alla Riiga sõita. Jõesuus tulid talle vastu saarlased, tungisid talle kallale, ja võtnud tema koos ta poisikesega ja mõningate liivlastega kinni, viisid oma röövilaevadega minema ja, läinud Aģe jõel kaldale, piinasid teda seal mitmesuguste piinadega. Kui ta nimelt taeva poole pöördunult koos oma õpilasega oma palvetes issandale kiitust kuulutas ja tänu avaldas, mõnitasid nemad, pekstes mõlemat oma nuiadega pähe ja selga, lausudes: "Laula! Laula! Pappi", sedamööda, nagu on kirjutatud: "Minu seljal on patused töötanud. Kuid õiglane issand raiub nende kaelad läbi", nagu sellest allpool kõne tuleb. [---] Nad viisid ühtlasi mõningad liivlased endiga kaasa vangi Saaremaale ja need jutustasid pärast oma tagasitulekut meile kõik ülalöeldu. (lk 155)
De martyrio sacerdotis sociorumque eius. Erat in castello Vredelant sacerdos quidam Cysterciensis ordinis, Fredericus de Cella, quem episcopus auctoritate domni pape ad opus assumpserat ewangelii. Qui in dominica Palmarum Dominice passionis mysteria multis lacrimis celebrans et exhortationis verbum de cruce Domini dulcibus monitis astantibus ministrans, et celebrata Dominice resurrectionis solempnitate, cum scolare suo et quibusdam aliis navigio Rigam descendere volebat. Et occurrentes ei in ore fluminis Osilienses irruerunt super eum et captum cum puero suo et Lyvonibus quibusdam eum deduxerunt in pyraticis suis et in Adya flumine litus ascendentes diversis eum ibi tormentis cruciaverunt. Cum enim in celum intentus orationum suarum ad Dominum cum scolare suo funderet laudes et gratiarum ageret actiones, ipsi caput et dorsum utriusque clavis suis percucientes, irridebant dicentes: ’Laula! Laula! Pappi‘, secundum quod scriptum est: Supra dorsum meum fabricaverunt peccatores. Sed Dominus iustus concidet cervices eorum, sicut infra dicetur. [---] Lyvones quoque quosdam secum captivos deduxerunt in Osiliam, qui post reditum suum nobis omnia predicta retulerunt. (lk 154)
  • Tlk Kleis

7. Rooma kirikukogust

muuda
  • Issanda lihakssaamise 1215. aastal peeti Rooma kirikus kirikukogu paavst Innocentiuse eesistumisel neljasaja patriarhi, kardinali ja piiskopi ja kaheksasaja abti kohal olles. Nende hulgas oli Liivimaa piiskop Albert koos Eestimaa piiskopiga. Nad teadustasid kõrgeimale ülempreestrile ja ühtlasi ka kõigile piiskoppidele Liivimaa kiriku hädadest ja sõdadest ja tegevusest. Ja kõik rõõmutsesid kaasa paganate pööramise kui ka kristlaste sõdade ja arvukate võitude üle. Ja piiskop lausub: "Nii nagu," ütleb, "sina, püha isa ei tüdi oma pühaduse agarusega toetamast Jeruusalemma püha maad, mis on poja maa, nõnda ei pea sa selgi korral jätma üksildusse Liivimaad, mis on ema maa ja mida on senini sinu lohutuste hoolitsusel laiendatud paganate hulgas. Sest poeg peab oma ema kalliks ja nii nagu ta ei taha, et ta oma maa hukkuks, nõnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks." Temale vastab kõrgeim ülempreester ja lausub: "Nagu poja maad, nõnda ka ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada." (lk 167, 169)
De concilio romano. Anno Dominice incarnationis M0CC0XV0 celebratum est concilium in ecclesia Romana, presidente papa Innocencio, presentibus patriarchis et cardinalibus et episcopis quadringentis, abbatibus octingentis. Inter quos erat episcopus Lyvonensis Albertus cum Estiensi episcopo. Qui referebant tribulationes et bella et negocia Lyvonensis ecclesie summo pontifici, simul et omnibus episcopis. Et congaudebant omnes de conversione gencium, simul et de bellis et triumphis multiplicibus christianorum. Et ait episcopus: ‘Sicut’, inquit, ‘pater sancte, terram sanctam Ierosolimitanam, que est terra filii, sanctitatis tue studio fovere non desinis, sic Lyvoniam, que est terra matris, consolationum tuarum sollicitudinibus hactenus in gentibus dilatatam eciam hac vice desolatam derelinquere non debes. Diligit enim filius matrem suam, qui, sicut non vult terram suam perdi, sic nec vult terram matris utique periclitari.’ Cui respondit summus pontifex et ait: ‘Sicut terram filii, sic et terram matris paterne sollicitudinis nostre studiis semper promovere curabimus.’ (lk 166, 168)
  • Tlk Kleis

Kroonika kohta

muuda
  • Aasta hiljem, 1962. aastal, sai teoks kroonika teine eestikeelne väljaanne. See ilmus Rootsis prof. Julius Mägiste tõlkes. Eestinduse aluseks on lõplikus variandis L. Arbusowi ja A. Baueri rekonstrueeritud ladinakeelne redaktsioon. Tõlkija rõhutab ise, et väljaanne pole teaduslik-tekstikriitiline, vaid taotleb olla rahvapärane, kuid siiski originaalile truu, niipalju kui seda Henriku konarlik kirikuladina stiil lubab. Eesmärk on tõesti saavutatud: tõlge on väga suupärane ja ladus, tugevasti arhaiseeritud stiilis. Paraku on aga tõlge seetõttu mõnikord kaldunud Henriku sõnastusest veidi liiga kaugele. Kommentaarid on napid, nagu populaarse väljaande korral sobiv, ent seal on siiski mitmeid häid lisandeid A. Baueri poolt esitatud materjalile. Veelgi rohkem leidub neid nimeregistris.
Käesolev Henriku kroonika väljaanne on niisiis seitsmeteistkümnes. Ta sisaldab nii ladinakeelset teksti (L. Arbusowi restaureeritud algtekst) kui ka selle eestikeelset tõlget, mis valmis ühe meie parima latinisti dotsent Richard Kleisi aastatepikkuse töövaeva viljana. (lk 16)
  • Enn Tarvel, Sissejuhatus, rmt: "Henriku Liivimaa kroonika", tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel, Tallinn: Eesti Raamat, 1982


  • Uurijatele oli varemgi huvi pakkunud asjaolu, et isegi tema kaasaja kohta on Henriku tekst harukordselt tihedalt läbi põimitud Vulgata ja liturgiliste raamatute tsitaatidega. Üksikasjalik töö tsitaatide kindlaks tegemisel vältas XIX sajandi lõpust kuni 1950-ndate aastateni.6 Siiski ei olnud selle ajani pööratud kuigivõrd tähelepanu ei tsiteeritava ja tsiteeriva konteksti võrdlusele ega tsitaatide funktsiooni ja dünaamika uurimisele. Seesugune küsimuseasetus oli uus ja Jaan Undusk tõi oma artiklis esile mitu Henriku tsitaadikasutusele iseloomulikku tendentsi.7 Hiljem on samadelt alustelt tõukuva käsitlusviisiga Henriku kroonikale lähenenud ka Marek Tamm.8 Tsitaadikasutusega seonduva probleemistiku käsitlemise muudab keerulisemaks korduvate elementide (nii üksikute väljendite, väljendipaaride, lauseosade kui ka tervete lausete) rohkus tekstis. Sarnaseid olukordi on sageli kujutatud stereotüüpsuseni sarnaste väljendite abil ja need on tihti omakorda läbi põimunud tsitaatidega. Henriku kroonika korduvate elementide senine uurimine on võimaldanud teha mitmeid huvitavaid järeldusi ja ilmselt on nende edasine põhjalikum analüüsimine üks tulemuslikumaid viise kroonika teksti käsitlemiseks.
_____________________
6 Esimese süvenenumalt Henriku keelekasutust analüüsiva ja siiani mahukaima uurimuse autoriks oli baltisaksa ajaloolane Heinrich Hildebrand: H. Hildebrand, Die Chronik Heinrichs von Lettland. Ein Beitrag zu Livlands Historiographie und Geschichte. Berlin: Druck und Verlag von E. S. Mittler und Sohn, 1856. Suurima töö on piiblitsitaatide tuvastamisel teinud vastava eriuurimuse autor Vilis Biļķins, kes loetles ca 775 Vulgata’st pärit ja lisaks veel hulgaliselt muid liturgilise päritoluga tsitaate (W. Bilkins, Die Spuren von Vulgata, Brevier und Missale in der Sprache von Heinrichi Chronicon Livoniae. Riga, 1928, lk 70) Liturgiliste tsitaatide tuvastamisel on suured teened ka Leonid Arbusow nooremal, tema järgi on neid tekstis ca 100 (L. Arbusow jun., Das entlehnte Sprachgut in Heinrichs "Chronicon Livoniae", lk 109; (L. Arbusow jun., Liturgie und Geschichtsschreibung im Mittelalter, lk 42). Kokku on kroonikas tuvastatud ca 1100 Vulgata’st ja liturgilistest raamatutest pärit tsitaati. Palju on arutletud ka tsiteerimise teadlikkuse ja ebateadlikkuse üle ning selles osas on jõutud erinevatele järeldustele. V. Biļķinsi arvates esineb kroonikas nii teadlikke kui ka ebateadlikke tsitaate (W. Bilkins, Die Spuren von Vulgata, Brevier und Missale in der Sprache von Heinrichi Chronicon Livoniae, lk 86). Leonid Arbusow noorema arvates tsiteeris Henrik aga alati ebateadlikult (L. {{sõrendus|Arbusow jun., Das entlehnte Sprachgut in Heinrichs "Chronicon Livoniae", lk 109). Jaan Unduski järgi on teadlik ja ebateadlik tsiteerimine tekstis segunenud (J. Undusk, Tsiteerimise kunstist, lk 75).
7 Jaan Undusk juhtis tähelepanu asjaolule, et tekstis domineerivad autoritatiivse funktsiooniga tsitaadid. Nende ülesandeks on võimaldada profaanse jutustuse pidev kontakt sakraalsete tekstide, lunastusloo universaalse skeemi maailmaga (J. Undusk, Tsiteerimise kunstist, lk 137–139). Põhjalikumalt on J. Undusk käsitlenud ca 65 korral esinevat Piibli ja breviaari tsitaatidest kombineeritud väljendit "õnnelikust tagasipöördumisest koju pärast võõrsil peetud võitlusi". Ta nimetab seda üheks Henrikule kõige omasemaks müüdiliseks invariandiks. Struktuuri võtmesõna on "rõõm" — rõõmuga tagasipöördumine pole mitte ainult kroonika püsimotiive, vaid ka kristlase märk. Teisalt on see märk tsüklilise ajakäsituse säilimisest kristliku lineaarse ajakäsituse kõrval. Siin on J. Undusk seda Mircea Eliadest lähtuvalt interpreteerinud müüdilise igavese taastuleku idee väljendajana. Tuntud Nietzsche-uurijana viitab J. Undusk muidugi ka paralleelidele viimase loomingus (J. Undusk, Tsiteerimise kunstist, lk 143–146)
8 M. Tamm, Tekst ja Teine. Henriku Liivimaa kroonika revisited. Ettekanne noorte ajaloolaste konverentsil Tartu Ülikoolis, 7. mai 1997. Vt ka: M. Tamm, Imeteod ristiusustamisaegsel Liivi- ja Eestimaal (XII sajandi lõpp–XIII sajandi algus). Tallinna Linnaarhiivi Toimetised 1. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 1996. Venelaste kujutamist on analüüsinud Anti Selart: A. Selart, "Tigedate rahvaste, see on uskmatute leedulaste ja skismaatiliste venelaste keskel …" — Vikerkaar 1998, nr 4/5, lk 130–134; A. Selart, Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Uurimus poliitilisest ajaloost. Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis 5. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002, lk 56–112, 163–168.
  • Linda Kaljundi, "Noor kirik Issanda uuel viinamäel. Kasvu ja viljakuse motiivid Henriku Liivimaa kroonikas", Keel ja Kirjandus, nr 3, 2004, lk 162–163


  • Läti Henriku kroonika ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on faktitihe ja stiililt omapärane. Viimast kas või oma piiblitsitaatide paljususelt. Piibel oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses Lähis-Idas. Ordurüütlid kõnelevad Iisraeli meeste sõnul, paganad tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos Tarapitaga langeb Egiptuse vaarao. Tulemuseks on ilmaliku ajaloo (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu elu on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus või Eestis, vaid peegeldab taeva ja põrgu igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. Inimese ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta filosoofia.


  • Väärib tähelepanu, et XIII sajandi keskpaiku tegutsenud ladinakeelne kroonik põimis oma teksti sõnu rahvakeeles, mida enne varauusaega üldse kuigi palju kirja pandud ei ole. Hüüe „Laula! Laula! Pappi”, millega saarlastest kallaletungijad preestrit mõnitasid, on tõenäoliselt esimene eesti keeles jäädvustatud lause. Henriku kroonika materjalid ongi soome-ugri keelte ajaloos verstapostiks selles mõttes, et need ei sisalda mitte ainult hulgaliselt selle kandi kohanimesid ja etnonüüme, vaid ka mitmeid onomastikaväliseid leksikaalseid üksusi ning koguni veidi eesti- ja liivikeelset sidusat teksti (Alvre 1984a, 1984b, 1985).