Klassivahe


ProosaRedigeeri

  • Öeldakse, et London on külade kogum; sugugi mitte - London on tohutu üksus, mille sees inimesed ringi liiguvad, igaüks nende enda eksklusiivsel tasandil, ignoreerides kõike, mis on tundmatu või ei puutu neisse. Bussis märkab Henry mõnikord, et seal ei paista leiduvat kuigi palju temasuguseid - elatanud valge mees ülikonna ja lipsuga, vihmamantel käsivarrel - ja et bussis räägitakse keeltes, millest suurem osa on talle tundmatud. Tema nooruses, viiekümne aasta taguses Britannias, tunnetas ta klassivahet ühtaegu nii sotsiaalse nähtusena kui ka olukorrana, millest sa olid teadlik kõikjal enda ümber; siis olid veel olemas konkreetsed eksistentsitasandid, taevas hoidku, jah. Kuid tänapäevane mitmevärviline ja mitmekeelne elanikkond on hoopis teine asi: sa ei suuda kedagi konteksti paigutada, tema elukutset mõistatada ega tea, kas see isik räägib inglise, vene, bulgaaria, serbohorvaadi, urdu või puštu keelt. Aeg-ajalt jõllitab Henry bussis oma kaasreisijaid ja on segaduses. Mis on küll toimunud? Tema noorusaja ühiskond oli tuttav territoorium; sa teadsid, kuhu sa selles kuulud ja mismoodi on see ajalooga seotud: ta nägi ka, millest see võrsus. Ta nägi selle algupära üheksateistkümnendas sajandis ja ka oma meelisvaldkonnas, kaheksateistkümnendas. Selle taga ja sellele lisaks oli tema riigi pikaajaline aeglane metamorfoos. Vaimusilmas laotusid lahti sajandid, suundudes tänase päeva poole, ja neid märgistavad olulised arengud: kodusõda, reformiseadus, üldine valimisõigus. Kuid ükski neist poleks pidanud selleni viima. (lk 43-44)


Kaplan tundis, et veri tõuseb näkku. "Vabandust, sir. Ma lihtsalt eeldasin, et te tahate ka väeteenistujad kohale kutsuda, sest ka nemad lähevad lahinglennule."
"Noh, ei taha. Neil on oma jumal ja oma kaplan, kas pole?"
"Ei, sir."
"Mis asja te räägite? Kas nemad palvetavad sama jumala poole nagu meiegi?"
"Jah, sir."
"Ja ta kuulab?"
"Ma usun küll, sir."
"Noh, olgu ma neetud," märkis kolonel ja turtsatas omaette pilkava lõbustatusega. (lk 250-251)


  • "Kas teil Henry Jamesi "Saadikud" on?" küsis Tom esimese klassi raamatukogu valveohvitserilt. Riiulil seda polnud.
"Kahjuks ei ole, härra," vastas ohvitser.
Tom oli pettunud. Selle raamatu kohta oligi härra Greenleaf küsinud. Tom tundis, et peaks seda lugema. Ta läks teise klassi raamatukokku. Ta leidiski otsitava, aga kui ta tahtis seda laenutada ja ütles kajutinumbri, teatas ametnik vabandavalt, et esimese klassi reisijad ei tohi teise klassi raamatukogust raamatuid võtta. Seda oligi Tom kartnud. Ta pani köite alandlikult tagasi, ehkki oleks olnud kerge, nii kerge riiulist mööda minnes raamat hõlma alla pista. (lk 26-27)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel