Keelekontakt
- Vaevalt leidub keelt, milles ei leiduks suuremal või vähemal määral laensõnu. Tavaliselt laenatakse sõna koos mõistega. Nii saab laensõnade abil rekonstrueerida, milliste rahvastega on mingi rahva esivanemad kontaktis olnud ning kumb on kumba kultuuriliselt mõjutanud. Konkreetne näide: sõna mõõk on eesti keelde tulnud gooti keelest ammu enne, kui läänemeresoome keeled eri keelteks arenesid, sest sama sõna leiame ka soome keeles — miekka — ning mõlemad sõnakujud on korrapäraselt arenenud gootikeelsest sõnatüvest mekeis. Oletame siis, et läänemeresoomlased laenasid germaanlastelt mitte ainult sõna, vaid ka eseme — neile seni tundmatu mõjuka relva. (lk 5)
- Muidugi ei pruugi laenatud sõna alati mingit eriti imetlusväärset kultuurisaavutust tähendada. Sageli on näiteks keele släng täis kontaktis olevast keelest laenatud sõnu. Ameerika inglise slängis on hulk sõnu jidiši keelest, mida vaevalt laenati sellepärast, et oma keeles vastavad väljendused oleksid puudunud. (lk 6)
- Keeled võivad aastasadade kaupa samas ruumis eksisteerida ning üksteisega kontaktis olla, ilma et kõnelejate arvuline vahekord palju muutuks. Selliseid pideva keelekontakti areaale on maailmas palju. Klassikaliseks näiteks on Balkani poolsaar, kus on kõrvuti serbohorvaadi, makedoonia, bulgaaria, türgi, rumeenia, ungari, kreeka ja albaania keel paljude iseseisvate murretega. (lk 8)
- Keelekontakt toimub nimelt kahte keelt kõneleva isiku kaudu. Interferents — kahe struktuuri segunemine — toimub kakskeelse isiku keelekompetentsis. Nii peame keelte omavahelisi mõjutusi uurides paratamatult tegelema kakskeelse indiviidiga, tema psühholoogiliste protsessidega. (lk 9-10)
- Kui suurel määral peab kõneleja mõlemat keelt valdama, et pidada teda kakskeelseks? Keeleteadlased on esitanud pea kõiki seisukohti kahe äärmuse vahel: ühed arvavad kakskeelseks juba selle, kes tarvitab oma keeles kasvõi ühtainust võõrsõna, teised peavad kakskeelseks ainult sellist kõnelejat, kes valdab oma kahte keelt täpselt ühel määral. Minu arvates on esimene seisukoht absurdne, teine aga võimatu. Selliseid kõnelejaid pole, kes ei tarvitaks vähemalt ühte võõrsõna, sest pole selliseid keeli, mis pole kunagi ühegi teisega kontaktis olnud. (Erandiks võiks olla mõni Lõuna-Ameerika indiaani suguharu, kelle olemasolust pole ka teistel indiaani suguharudel mingit aimu.) Teisest küljest pean ma võimatuks kahe keele täpselt samal määral valdamist. Kuigi mõlemat keelt võib kõneleda aktsendita ja grammatiliselt korrektselt, on ometi vahesid sõnavaras ning keele registrite kasutamise oskuses. Haridust saadakse kas ühes või teises keeles. Ei kujutle olukorda, kus lapsed õpivad hommikul ükskordühte ühes keeles ja pärastlõunal samuti ükskordühte teises keeles. (lk 10)
- Keele muutumine kontakti tagajärjel on normaalne nähtus, millel on oma seaduspärasused. Kontakt võib muutuda konfliktiks, kui tekib konflikt kõnelejate gruppide vahel. See oli vist von Clausewitz, kes ütles, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega; keelekonflikt on poliitiline võitlus, mida peetakse sümboolselt keele tasemel. Keelekonflikti ei saa lahendada ilma ühiskondlikku konflikti lahendamata. (lk 19)
- Ilse Lehiste, "Keelekontakt — keelekonflikt. Aulaloeng 21. mail 1997", Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998
- Ega eesti keelel on kogu aeg olnud väga palju kontaktkeeli. Ta ongi sellises geopoliitilises asukohas. Nüüd on meil lihtsalt globaalne inglise keel, mis ei sõltu enam kuidagi territooriumist, aga see tuleb teistpidi meelelahutuse kaudu.
- Ühelt poolt ma ütlen, et eesti keelel on kogu aeg olnud erinevad kontaktkeeled. On aga enneolematu, et kõigil noortel on mingi annus inglise keelt sees eesti keeles, kuigi nad ei pruugi olla kunagi ise olnud mingis ingliskeelses keskkonnas. Tänapäeva noorte keelekogemus on hoopis teistsugune.
- Virve-Anneli Vihman, intervjuu: Airika Harrik, "Keeleteadlane: eesti keel on lustimiseks piisavalt elujõuline", ERR, 14.03.2023