Keelevahetus

Proosa

• Sagedamini aga esineb olukord, kus üks kahest grupist läheb üle teise grupi keelele. Ameerika Ühendriikides võtavad sisserändajad üle inglise keele; Iirimaal on iirlased hakanud kasutama vallutajate keelt — inglise keelt; Inglis­maal aga läksid normanni-prantsuse keelt kõnelevad vallutajad üle alistatud anglosakside keelele, mis oli küll selleks ajaks juba tublisti muutuda jõudnud. Sellised keelevahetused ei toimu peaaegu kunagi ilma keelesse jälgi jätmata.
  • Ilse Lehiste, "Keelekontakt — keelekonflikt. Aulaloeng 21. mail 1997", Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk 8-9

• Keele säilitamine on nonsenss. Kõige puhtamal kujul. See on alati vaid vana põlvkonna soov - arusaadav soov, muidugi -, et nende harjunud maailm kestaks vähemalt nende eluaja, aga tegelikult võiks ta kesta ka pärast nende surma, igavesti. Soov ennast maksma panna veel haua tagantki. Sest on ju kurb ja valus, kui sinust enam aru ei saada ja kui su lapsed räägivad keelt, mida sa ise õieti ei mõista. Aga kui elad väga vanaks, juhtub see nii või teisiti. Mõnel määral. Keelevahetus on valus üheleainsale põlvkonnale. Sellele, kes peab selle kuidagi sooritama keset oma elu. Järgmise jaoks on see juba enne neid sündinud asi, olukord, milles nad elavad ja millest teistsugust nad ei tunnegi. Pagulased tõid oma lapsed ja alles sündimata lapsed uude maailma, uuele maale, heale, rikkale ja turvalisele, tõid nad ära sealt ohtlikult, vaeselt ja tigedalt. Mille nad tagantjärele unistasid paradiisiks. Nende lapsed ega lapselapsed sellest paradiisist enam ei unistanud. Nemad olid juba kasvanud uues mullas. Siin oli nende kodu, siin nende keel, millest nad kõige paremini aru said ja milles kõige kergem ennast teistele oli arusaadavaks teha. See on keele mõte. Mingit muud mõtet tal pole. Kõik muu on väljamõeldis.
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker", 2019, lk 20-21