Triibuline

Proosa

Villu paneb käed risti ja ütleb ema järel "Issameie", mõtleb aga, millal püksid valmis saavad. "Kes sa oled taevas," ütleb ema, "kes sa oled taevas," ütleb Villu, mõtleb aga, kas pükstele ka tasku tehakse. Püksid, püksid, triibulised püksid on kõik, mis talle meelde jäi.
- Juhan Liiv "Vari" (1894)

Tegemist oli mugava tviidülikonnaga, mille värv ja muster olid pisut silmatorkavamad kui Wimsey endale harilikult lubas. Kuigi seda sobis ka linnas kanda, õhkus sellest siiski kerget mägede ja mere meeleolu.

"Ma tahan jätta küll sundimatu, kuid mitte mingil juhul pealetükkiva mulje," jätkas ta. "Ma ei saa sinna midagi parata, aga ma mõtlen siiski, kas poleks nõrk tumepunane triip olnud ikkagi parem, kui see silmapaistmatu roheline."

Paistis, et soovitus ajas Bunteri segadusse. Saabus vaikus, mille kestel Bunter toda nõrka tumepunast triipu endale ette kujutas. Kuid lõpuks näis, et tema mõtetes võbisevad kaalukausid jäid kindlalt paigale.

"Ei, milord," lausus ta otsustavalt. "Minu meelest ei oleks tumepunane parem. Huvitav — seda küll, aga hoopiski mitte nii sõbralik, kui ma nõnda väljenduda tohin." (lk 26)

Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013

Eriti halvasti tundis end peaminister Jüri Uluots.

"Ma kardan merd," kõneles ta. "Jätke mind maha!"

"Ei või!" vastati talle. "Sina oled kontinuiteedi kandja."

"Mis on kontinuiteet?" küsis Uluots. "Mina teda ei kanna. Mina kannan triibulisi pükse."

"Ega meiegi tea, mis ta on," vastati. "Võib-olla ongi püksid? Sina igatahes kannad teda. Nii meile öeldi."

"Kui kontinuiteet on triibulised püksid, siis ma olen nõus sõitma," teatas Uluots. "Siis pole midagi parata."

Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn, 1995, lk 37

Vaiba sees on kogu mu vana riidevaru. Ühetaolisteks ribadeks rebitud ja kangaspuudel vaibaks tehtud. Riided, milles ma kunagi Förstorgärdi kolisin. Seal on trikootriibud, teksatriibud ja pidulike sitside-satside triibud, isegi kaks õhukest aluspüksitriipu. Roosad, oranžid, teksade sinised ja rohelised. Siin-seal välgatab punane vihmamantel. Ma olin toona üsna värvikirev tüdruk. Ja muidugi ka üsna sitsis-satsis.
- Selja Ahava, "Taevast pudeneb asju", tlk Jan Kaus, 2018, lk 207

Kui Eesti sai uuesti iseseisvaks, siis läks mõni aasta aega selle täielikuks kohalejõudmiseks, kui habras meie iseseisvus tegelikult ikkagi on. Igasugune hea olukord on maailmas alati habras. Maailm on selline sebra, valged ja mustad triibud vaheldumisi. Ja kui oled siis selle valge triibu otsa peal, siis tuleb õppida seda nii laiaks venitama kui vähegi võimalik.
- Kersti Kaljulaid "Kersti Kaljulaid: mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv" Postimees, 4. oktoober 2017 (intervjuu Luksemburgi eesti laste ajalehele Mõnikord)

Vilde on kahtlemata ka esimene, kes tõi eesti kirjandusse triibud. Eesti kirjanduses on vist nii, et seal, kus triibud, seal Vilde.
- Kairi Tilga kõne Klassiku Sõbra tiitli üleandmisel Urmas Vadile, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, 14.02.2021

Luule

Tänasest on saanud eile.
Triibulisse patja pead
surume ja tundub meile,
inimesed kõik on head.

Tõnu Trubetsky, "Pille-Riin" kogust "Trubetsky" (2000)