Aknaklaas

Timoléon Marie Lobrichon (1831–1914), "Mänguasjapoe aken", s.d.

Vilhelm Hammershøi, "Sisehoov, Strandgade 30" (1899)

Konstantin Somov, "Avatud uks aeda" (1934)

Luule

Läbi okste ja aknaklaaside
paistab tuppa septembrikuu kuu.
Paistab elu ja paistab ka muu,
see, mis ta ümber ja sees.
Aga okste ümber on tuul,
ja klaaside ümber on raamid.

• Rein Sander, "Läbi okste ja aknaklaaside" kogus "Magistraallabürint" (1984), lk 31

Imelikke asju sünnib pildil.
Pärisilmas looja kisub päev.
Nii me kahekesi, sõnatuna.
Tunne on, et seda taevapuna
meie enam elu sees ei näe.

Pikad riided, inimese kuju.
Kust ta võtab selle jõu ja väe.
Tõuseb piiblipildilt, läbi klaasi
paneb läänetaeva sisse käe.

• Mari Vallisoo, "* Vana valge raamat, piiblilugu". Kogus "Mälestusi maailmast". Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 281-282

ta toetus vastu vana aknaraami
millelt siin seal maha oli kulund värv
ja ta valgeveri voolas tema sinisoontes
läbi klaasi paistis oleviku terav serv

• Jim Ollinovski, "DAAMI PORTREE", rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009, lk 34

ah, pakatava ökokrohvi magus sahin
erilise täpsuseta sihitud pudrunuia all
ja sügisöhe sööstev supikulp kuuna mustjas taevas
aknaklaasikillud tähtedeks ümberringi
rebeneva raamatuselja urahtus
purunevate nõude hõrk raskus
- ma olen traditsiooniline tüdruk
selline sensuaalne

• Mirjam Parve, "Kurja tüdruku laul" kogus "Varjukeha" (2023), lk 33