Kanaarilind

Kanaarilind on kanaari koldvindi kodustatud vorm.

Kanaarilinnu laul

Proosa

Preili Milan ütles, et pikemaks ei tasuks seelikuosa küll teha; kui üldse, ütles preili Milan laupa kipra tõmmates, kogu oma vaimujõuga aru pidades, kui üldse, siis peaks seelik olema lühem; ja Mabel tundis äkitselt ausalt, et teda täidab armastus preili Milani vastu, et preili Milan on talle palju, palju armsam kui keegi teine kogu maailmas, ja ta oleks võinud haledusest nutta selle üle, et preili Milan peab põrandal roomama, suu nööpnõelu täis, nägu punane ja silmad punnis - et üks inimene peab teise heaks midagi sellist tegema, ja ta nägi neid kõiki pelgalt inimestena, ja iseennast oma peole minemas, ja preili Milanit sikutamas katet kanaarilinnu puuri peale või pakkumas linnule huulte vahelt kanepiseemet, ja sellele mõeldes, inimloomuse sellele küljele ja selle kannatlikkusele ja visadusele ja kuidas see võib rahulduda nii armetute, kasinate, näruste väikeste rõõmudega, tulvasid talle pisarad silmi. Ja nüüd oli see kõik haihtunud. Kleit, tuba, armastus, haledus, siiruviiruline peegel ja kanaarilinnu puur - kõik haihtunud, ja siin ta oli, proua Dalloway võõrastetoa nurgas piinlemas, silmad tegelikkuse ees pärani.
- Virginia Woolf, "Uus kleit" proosakogus "Kirjutamata romaan ja teisi jutte", tlk Mirjam Parve, LR 25-26 2017, lk 103

Proua Proust klõpsas nuusktubakatoosi lahti. "Ja karjetest hullem on kanaarilindude laul D-tiivas, kus on luku taga mehed, keda ei julgeta üles puua. Iga mees visatakse ihuüksinda pisikesse kongi ja antakse kanaarilind seltsiks." Nüüd võttis proua Proust näputäie nuusktubakat ning tõmbas selle säärase kiiruse ja võimsusega ninna, et Tiffany imestas, et see tal kõrvust välja ei tulnud.

Tubakatoosi kaas klõpsati tagasi kinni. "Need mehed, pane tähele, ei ole tavalised mõrvarid - kaugel sellest, nemad tapsid lõbu pärast või mõne jumala pärast või igavuse pärast või selle pärast, et neil ei olnud kõige toredam päev. Nad tegid hullematki kui tapmine, aga lõppes kõik alati tapmisega. Ma näen, et sa pole loomaliha puutunud...? No olgu siis, kui sa oled päris kindel, et ei võta..." Proua Proust vaikis hetke, üpris suur tükk marineeritud köögiviljadega tõsiselt toetatud loomaliha noa otsas, ja jätkas siis: "Imelik on see, et need julmad mehed hoolitsevad oma kanaarilindude eest ja nutavad, kui need surevad. Valvurid ütlesid ikka, et see kõik on teesklus; nad ütlesid, et see ajab neile külmajudinad peale; aga mina pole nii kindel. Kui ma olin noor, olin ma vangivalvuritele jooksutüdrukuks ja ma vaatasin neid suuri raskeid uksi, kuulasin linnukeste laulu ja mõtlesin, mis on vahet heal inimesel ja nii halval inimesel, et ükski timukas linnas - isegi mitte minu isa, kes oskas teha nii, et inimene oli seitse ja veerand sekundit pärast kongist väljatoomist juba surnud nagu sepanael - ei julge talle nööri kaela panna, sest kardab, et ta võib põrgutulest pääseda ja tagasi kätte maksma tulla."

Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tlk Allan Eichenbaum, 2011, lk 157-158

Jorge, hea sõber Argentinas, rääkis: vanasti hoiti kaevanduses kanaarilinde puurides, et need annaksid kaevuritele märku, kui mürgised gaasid on käikudesse imbunud. "Aga on valearusaam," kinnitas Jorge, "et kanaarilinnud hakkavad kuidagi valjemini laulma või karjuma." Ei, vastupidi: "Käiku imbunud süsihappegaas paneb linnud magama." Mitte lindude kisa ei pea märkama, vaid vaikimist.
- Nora Maria London. "Kuidas me tapsime püha" Sirp, 7. veebruar 2025

Luule

Ning seepärast ütlen: poleks surm mulle piin,
kui mina — naine ja luuletajanna —
suudan maailma niivõrdki kuulama panna
kui see pisike puuris kanaarilind siin
minu kohal all restorani lae,
siis kui džäss-bändil on vaheaeg!...

Elisaveta Bagrjana, "SOS", rmt: Elisaveta Bagrjana, "Muistne flööt", tlk Helvi Jürisson, 1977, lk 16–17