ProosaRedigeeri

  • Rohutirts kükitas heinatuustil ja liigutas koibi. Gusts vaatas ja arvas kuulvat ritsika siristamist. Ettevaatlikult, et siristajat mitte minema ehmatada, painutas ätt pea nii madalale, et kõrv oli peaaegu vastu rohtu. Siristas jah. Gusts kuulis seda, olgugi hooti, aga siiski täiesti selgelt. Siis pole asi sugugi hull, siis pole ta üldsegi kurt, kui kuuleb veel rohutirtsu siristamist. Gusts tõusis, mudis jalga, kuni kramp järele andis, siis libises ta pilk üle niitmata aasanurga, üle tõrvalillede ja siniste kellukate, mis õõtsusid kasteheina latvade kohal, ja nüüd kuulis ta selgesti, kuidas heinaritsikad siristavad, teravalt ja helisevalt, nagu luisataks vikatit. (lk 13)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23