Pearl S. Buck

Pearl Sydenstricker Buck (ka Pearl S. Buck ja Sai Zhenzhu, sünninimega Pearl Comfort Sydenstricker; 26. juuni 1892, Hillsboro, West Virginia, USA – 6. märts 1973, Danby, Vermont, USA) oli USA kirjanik, kes 1938. aastal võitis Nobeli kirjandusauhinna.

"Igavene ime"

Tsitaadid teosest: Pearl S. Buck, "Igavene ime", tlk Elin Trélon, 2015.

Ta lebas, magades seisvas vees. Siiski ei tähendanud see, et tema maailm oleks olnud alati liikumatu. Oli kordi, mil ta tabas oma universumis liikumist, isegi ägedat liikumist. Teda igast küljest ümbritsev soe vedelik võis teda õõtsutada sinna-tänna, pillutada teda isegi ringi, nii et ta sirutas oma käed instinktiivselt laiali, vehkis nendega ja ajas jalgu sprintiva konna kombel laiali. Mitte et ta oleks konnadest midagi teadnud - selleks oli veel liiga vara. Liiga vara, et ta saanuks teada. Instinkt oli tolleks hetkeks ta ainuke tööriist. Suurema osa ajast oli ta vaikne, elavnedes vaid siis, kui tuli reageerida välisuniversumist tulevatele ootamatutel liikumistele. (lk 17, romaani algus, kirjeldus Randolphist emaüsas)

Ta õppis teadma. Õppimisele kulus nüüd rohkem aega kui instinktiivsetele liigutustele. Teda ümbritsesid asjad. Igaüht neist tuli uurida - mis tunde need käes tekitasid, või kui need olid käes hoidmiseks liiga suured, tuli neid katsuda. Talle meeldis hoida ja katsuda. Talle meeldis ka maitsta, mis ei olnud lõppude lõpuks midagi muud kui keelega katsumine. Kui ta avastas selle teadmisviisi, pani ta kõike endale suhu või kui asi oli liiga suur, siis oma suu vastu. Nõnda avastas ta maitse. Igal asjal oli nii maitse kui ka puudutamispind. Ta hakkas teadma üha rohkem, sest õppimine ja seeläbi ka teadmine oli instinkt. (lk 22)

Loendamine jätkus. Sellel ei olnud lõppu. Ta loendas kõike ja jõudis loendamatuseni. Ta hakkas mõistma lõpmatust. Kui ta oli loendamise kord omandanud, siis näiteks metsas, kus nad käisid piknikul, ei olnud puude loendamisel mõtet, sest see tähendas enam-vähem sama, mis lõpmatus. (lk 28)

Raha oli vaid raha. See oli eimiski, kui seda just ei vahetatud millegi soovitu vastu. See oli selle väärtus. See oli selle tähendus. (lk 28)

Teel kooli, mis jäi selles vaikses kolledžilinnakeses ainult kolme kvartali kaugusele, nii et ta sai kooli minna jalgsi, juurdles ta päeva tähtsuse üle.

"Ma õpin kõik selgeks," mõtles ta. "Nad õpetavad mulle mootorite valmistamist. Nad selgitavad mulle, miks seemned kasvavad. Nad ütlevad mulle, mis on Jumal." (lk 36)

"Ära palu kunagi kellelgi teisel teha midagi, mida sa saad teha ise," ütles ema jutlustaja toonil.

"Ma täiendan seda," ütles isa. "Ära lase kunagi kellelgi enda eest teha midagi, mille tegemist sa ise naudid."

"Kas sina ise teed nii?" küsis ema nõudvalt.

"Nii palju, kui elu lubab," vastas isa. (lk 43)

Isa kõhetus kujus kasvas vähk - tundetu ja sõge olevus, ent ometigi omaenda eluga. See toitus isa lihast ja luudest, imes tema elumahlasid, ajas oma krabilaadseid kombitsaid isa kehas üha kaugemale ja kaugemale, kuni isa muutus lisanduseks ja too asi olevuseks. Ta isa muutus valu võrdkujuks, oli ravimistest uimastatud ja tõmbas ühe aeglase hingetõmbe teise järel, kuni igaüks tundus olevat viimane. (lk 49)

Ma tunnen vist, et elu on mulle siiani õpetanud ehk liigagi palju ning on muutnud mu arukamaks, kui ma peaksin olema või soovin olla. Ma ei tohi oma lastele peale sundida arukust. Liiga arukas olla ei ole hea. Tarkus lõikab inimese ära kõikidest teistest, isegi tarkadest inimestest, sest inimene kardab nii palju tarkust. Ma arvan, et minu jaoks on parim võtta iga päeva kui eraldi lehekülge, mida hoolikalt lugeda, nautides iga viimast kui üksikasja. Ma olen alles oma elukevades. Ma ootan suve ja naudin oma elu sügiseaastaid ning olen kindel, et võtan oma elu lõpuaastad vastu samasuguse uudishimuga, mis on mind siiani igas asjas taga ajanud nagu katk. Võib-olla vaatan ma ühel päeval oma elule tervikuna tagasi kui vaid kogu mu olemasolu ühele leheküljele ja kui ma peaksin seda tegema, olen kindel, et seda saadab samasugune janu teada veelgi rohkem – teatud teadmine, et on olemas tõed ja põhjused, mil põhjusel me ei saa teada... Võib-olla see ongi kõige mõte... igavene ime. (lk 238-239)