ProosaRedigeeri

  • Kõigepealt on Krull uuesti sündinud, heitnud kõrvale peiarliku Max Harnooni maski, teinud pähe surmtõsise taimetoitlase ilme ja rändab veel vaid vabas looduses ravimtaimi, mürgijuuri ja iluelamusi otsides. Muidugi oli mul veidi kahju "Mustvalge" iroonia ja absurdihuumori kaotsiminekust. Vormilistest muutustest veel niipalju, et mässuline y on teisenenud akadeemiliseks ü-ks ja varem domineerinud puhas vabavärss või blankvärsid peavad taanduma rangelt riimi aetud luuletuste surve all. Selles on küll näha Parnassi mõju. Aga samas peab nentima, et värsi riimiline korrastatus ei päädi sugugi suurema musikaalsusega. Vastupidi, rütm on pinguldatud ja närviline nagu surija pulss ja süüdi on selles tsesuuri ülirohke kasutamine värsi sees.
    • Priidu Beier, "Androgüüni luule" Vikerkaar 10/1988, lk 93-95, Krulli luulekogu "Pihlakate meri" (1988) arvustus


  • Luuletused on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid jambides kirjutatud luuletuse lugemine pakub mingit loomupärast rahuldust. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu jalutuskäigu rütm. Kuid see lukustab ka südamelöögid sõnade puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda pulss on otsekui vaikne metronoom. (lk 210)