Frances Hodgson Burnett

Frances Hodgson Burnett (24. november 1849, Cheetham, Manchester, Inglismaa – 29. oktoober 1924, Plandome Manor, New York, USA) oli Briti-USA kirjanik. Tema kuulsaimad raamatud on "Salaaed" ja "Väike lord Fauntleroy".

"Homse koit" muuda

Tsitaadid väljaandest: Frances Hodgson Burnett, "Homse koit", tlk Eva Luts, 2003.

Alati on olemas kaks viisi, kuidas üht asja vaadata, Vahel on neid isegi kuus või seitse. Kuid Londoni udu vaatamiseks piisab täiesti kahest viisist. Kui tänavail on paks ja kollane sudu, mis torgib hingamisel kurku ja kopse, on ärkamine varahommikul ebamaine ja jube. Samas mähib see end salapäraselt ümber sinu ja eraldab mugavasti teistest inimestest. (lk 3, algus)

Kui ärkaja keha on terve ja aju selge, kui ta on hästi välja puhanud ja mõtleb eilsest kui millestki meeldivast, võib ta lebada, vaadates, kuidas teenija tule kaminasse teeb. Ja kui too on puhastanud kamina ja asjad korda teinud, võib ärkaja lamada, vaadates, kuidas lõõmava ja pragiseva puu leegid sütt nilpsavad ja neid samuti süütavad, rõõmsalt tantsides ja nurki valgusega täites. Ja nii lamades ja mõistes, et hüplev tuli ja soojus ja soe voodi on head asjad, võib ta pöörata end teisele küljele, sirutada luksuslikult käsi ja jalgu, tõmmata sügavalt hinge ja naeratada, teades, et udu väljas muudab kella poole üheksase detsembrikuise hommiku sama pimedaks kui südaöö. Niisugustes tingimustes on pehme, paks, kollane pimedus isegi maaliline ja pisut lõbus. Võib tunda end fantastiliselt ja mugavalt eraldiolevana, ning isegi mõnuleda, kujutledes väljas olevat pilti, selle rembrandtlikke valgusi ja apelsinikollaseid halosid tänavalampide ümber, tõrvikute leeke, mis on torgatud tänavamüüjate ning kohvimüüjate laudade külge, ning meeste ja naiste nägude varje, kes müüvad ja ostavad lettide taga. Värskendatult uinakust ja mugavusest ja ümbritsetult valgusest, soojusest ja mõnust on kerge päevale otsa vaadata, mõelda julgelt välja uttu minekule ja tunda teatud rõõmu selle salapära üle. See on üks viis sellele vaadata, kuid ainult üks.

Teine viis on täiesti erinev. (lk 3–4, algus)

Ta polnud maganud öö jooksul kahtki järgnevat tundi ja kui ta oli maganud, olid teda piinanud masendavad unenäod, mis olid seda pahandavamad, et olid tabamatult ähmased, hoides mehe piinatud aju väsitavas pinges neid kuidagi mõista püüdes. Aga kui ta ärkas, teadis ta, et olla elus on nii kohutav. Kui unenäod oleksid kadunud tühjusse ja kõik muu oleks kadunud ühes nendega, kuidas ta oleks tänanud Jumalat, missugune ta ka poleks! Ainult mitte ärgata – ainult mitte ärgata! Kuid ta oli ärganud. (lk 4)

Tundmata mingit luksuslikku mugavust, avas ta silmad ja pööras selili, käsi laiali sirutades, nii et ta lamas ristikujuliselt, väga vaevatult ja hingepiinas. Kuude kaupa oli ta ärganud igal hommikul pärast niisugust ööd ja lamanud nagu ristilöödu.

Vaadates niiske ja suitseva puu ning söe valulist vilkumist, meenutas ta seda ja mõtles, et seljataga oli terve elu niisugusi ärkamisi. Ta ei teadnud, et ta kurnatud aju takistas tal meenutamast paremaid päevi ja ütles fantastilisi valesid, milles polnud sajandikkugi tõtt. Ta võis näha vaid sajandikku tõest, ning see muutus nii suureks, et ta ei võinud näha enam midagi muud. Niisuguses seisus on inimaju nagu masin, ning masina tööd suunata saab vaid siis, kui surelik, kes sellega elab – päeval ja ööl, ööl ja päeval – on õppinud eraldama selle kontrollitavaid osi näiliselt kontrollimatutest, et välja murda selle katkematust, lärmakalt hulluksajavast ringisõidust. (lk 5)

Ta oli kuulnud sageli neid haiguste nimesid, mida tarvitati meeste kohta, kelle elud olid olnud pingerikkad, nagu temagi oma, ning kes muutusid viimaks kurnatuks ja tühjaks. Mõned neist murdusid ja surid või veetsid vaevatud ja piinatud päevi oma kodus või hullumajades. Ta judises alati, kui kuulis nende nimesid, ning võitles haiglasliku hirmuga vähimagi vihje peale. Nad olid töötanud, nagu tema oli töötanud, pinge kuhjumine oli nad hulluks ajanud. Suur Maelström oli nad püüdnud oma kiiresse ja pöörlevasse hoovusse ning kandnud neid ikka ringi ja ringi. Ka kõik ihaldatud asjad keerlesid nende ümber, ning siis heideti mehed ise kaldale, rikkaina, täis pihkudega, ümberringi kaldakividel lebasid tohutud varandused, kuid nemad ei suutnud sellest enam rõõmu tunda ja vahtisid elu tuimade, lootusetute, piinatud silmadega. Ta teadis – kui juhtub kõige hullem – mis tema kohta öeldaks, sest ta oli kuulnud seda öeldavat teiste kohta. "Ta töötas liiga palju – ta töötas liiga palju." Ta oli haige selle kuulmisest. Mis oli küll maailmas valesti, kas olid inimesed ise valed, kui töö võis meest niimoodi murda? Kui uskuda Jumalasse, peaks tema loodud olend olema täiuslik – mitte väsinud, mitte haige, piinatud elust, mis Tema oli andnud. Inimene põlgaks nii vaese ja ebatäiusliku olendi loomist. Iniminsener, kes konstrueeriks mehhanismi, mis pidevalt eksiks – ega suudaks teha temalt oodatud tööd – kas ta ei põlastaks seda ega viskaks seda minema kui vääritut vusserdist? (lk 5–6)

Miski oli paistnud tema kõrval seisvat ja vaatavat, kuidas ta elas ja mõtles. Miski, mis oli täitnud universumi, oli paistnud ootavat ning olevat oodanud terve igaviku, et näha, mida tema – üks mees – võis teha. Vahel oli ta äärmiselt imestanud, kui ta mõistis, et polnud kunagi varem sellele mõelnud. See oli olnud seal alati – kõigi nende aegade jooksul, mis olid möödunud. Ja vahel – üks või kaks korda – oli see mõte toonud talle mingil kirjeldamatul, arusaamatul viisil hetkelist rahu.

Kuid vahel ütles ta endale – värisev hing sees lömitamas – et see oli vaid osa tema haigusest. (lk 7)

Viimase nädala jooksul oli ta teadnud, mis ta tegema hakkab – ta oli otsuse teinud. Ta ei talu seda armetut õudust, mis oli teised hulluks ajanud või tapnud. Lõpp pidi tulema ruttu ja keegi ei tohi ehmuda, nähes või teades, kuidas see tuli. Londoni rahvarohkeil, viletsail tänavail on üürimaju, kus ühes, kui pisut plaane teha, võib lõpetada oma elu nii, et keegi temast enam kunagi midagi ei kuuleks. Mõned kuud tagasi oli ta juhuslikult pealt kuulnud vestlust, kuidas seda võis teha – ja teha ruttu. Ta võis jätta eksiteele viiva kirja. Ta oli välja mõelnud, missugune see oleks – see räägiks julguse kaotanud viletsast seiklejast, kes oleks Austraalias pankrotti läinud ja alandatud, lõpetamas elu kodust nii kaugel. Siis maetaks teda kerjusehauda. Mis tähtsust oli sellel, kus üks mees lebas, kui ta magas – magas – magas? Kindlasti see, kellel on kuul peas, magab küllalt sügavalt igal pool. (lk 7)

Üks kõige pilkavamaid piinu oli, et ta elu oli läbi. Ta oli lakanud elamast. Töö, rõõmud, päike, kuu ja tähed olid kaotanud oma tähenduse. Ta oli seisnud ja vaadanud maa ja taeva ja mere kõige kaunimaid vaateid, ega tundnud midagi. Edu tõi iga päevaga suuremat rikkust, tekitamata põrmugi rõõmu, isegi mitte võidurõõmu. Midagi polnud järel peale kohutavate päevade ja ööde, millele, ta teadis, võiksid psühhiaatrid anda oma teadusliku nime, kuid ei suudaks seda ravida. Ta oli läinud küllalt kaugele. Ta ei saanud enam kaugemale minna. Homme oleks see juba päris kaua möödas. Ja ei tuleks mingit avalikku arutelu tema surma alandava haletsusväärsuse üle. Ja mida see tähendaski? (lk 8)

Kui paks see udu küll väljas oli – küllalt paks, et mees selles iseenda kaotaks. Kollane udu, mis oli roninud uste alt sisse ja läbi aknalaua pragude, andis toale tontliku ilme – võika, ebanormaalse ilme, ütles ta endale. Tuli suitses lõõmamise asemel. (lk 9)

Homme selleks ajaks on ta unustanud kõik. HOMME SEL AJAL. Ta mõistus kordas ka seda, kui ta hakkas riidesse panema. Kus ta siis on? Kas ta peaks üldse kusagil olema. Oletagem, et ta ärkab jälle – millessegi nii halba kui see? Kuidas saab mees oma kehast välja? Pärast plahvatust ja vapustust? Kas ta leiab, et seisab Asja kõrval ja vaatab sellele alla? Poleks hea seista ja alla vaadata -isegi kui ta oli sellest lahkunud. Kuid olles end sellest ja selle kuratlikest valudest ja piinadest lahti rebinud, ta ei hooliks – ta näeks, kui vähe see kõik tähendas. Ükskõik mis oleks parem kui see – see asi, millel oli teaduslik nimi, kuid ei ühtegi ravimit. (lk 9)

Homset ei tule. Homsed olid otsa lõppenud. Ei enam öid – ei enam päevi – ei enam homseid. (lk 10)

Toa vaikus, kui ta minema pöördus, oli õudne. Kuna see oli tagatuba, polnud all tänavat, kust oleks võinud kuulda mööduvate liiklusvahendite helisid, ning udu paksus summutas need helid, mis oleksid võinud tulla eestpoolt. Mees kuulatas. Mis see oli? Vaikus paistis lasuvat terves majas – väljas tänavail – terves Londonis – kogu maailmas, ja tema peab seisma selle keskel, mees teel Surma – kel pole Homset.

Mida see tähendas? See paistis midagi tähendavat. Maailm tagasitõmbunult – elu tagasitõmbunult – hääled lõppenult – hing kinnihoitult. Ta seisis ja ootas. Ehk oli see üks ta nimetu haiguse sümptomeid. Kui nii, siis oleks tal parem ruttu minna ja sellega ühele poole saada, et teda ei leitaks ringi ekslemas ja mitte teadmas – mitte teadmas. Mees ootas – ootas ja püüdis kuulatada, nagu hüüaks teda keegi – hüüaks hääletult. Ta mõtles äkki, et See oli oodanud terve igaviku, et naha, mida tema – üks mees – peale hakkab. Tal polnud kunagi endast päriselt kahju olnud – ta ei teadnud, et ta praegu endale kaasa tunneb, kuid ta oli mees, kes läheb surma, ning kerge, külm higi kattis teda ja paistis, nagu see poleks tema, kes tegutseks, vaid keegi teine – ta heitis käed laiali ja hüüdis valjult sõnu, mida ta ei teadnud, et ta kuuldavale toob.

"Jumal! Jumal! Mis pean ma tegema, et mind päästetaks?"

Kuid Vaikus ei vastanud. See oli ikka veel Vaikus. (lk 10–11)

Kitsast trepist alla minnes, mis oli kaetud viletsa ja kulunud vaibaga, leidis ta, et maja on nii täis räpast kollast vinet, et see udu pidi olema üks erakordsetest, mida mäletatakse aastaid kui midagi täiesti ebanormaalset. Talle meenus, et midagi niisugust pidi olema kolm aastat tagasi ja et liiklus ja äri olid peaaegu täiesti seiskunud, et tänavail juhtus õnnetusi, inimesed kaotasid oma tee ja rändasid ja pöörasid ümber nurkade, kuni leidsid, et olid kaugel oma eesmärgist ja pidid peituma hotellidesse või võõrastemajadesse. Oli juhtunud kummalisi asju, ja veidraid lugusid rääkisid need, kes olid pidanud asjaolude tõttu minema sellesse nõutukstegevasse süngusesse. [---]

Kui ta avas välisukse, nägi ta, et udu oli üldiselt ehk veelgi raskem ja tihedam, kui see, mida nii hästi mäletati. Ta ei näinud midagi, mis asus kolme jala kaugusel tema ees, ta ei näinud midagi selgesti, mis asus kahe jala kaugusel. Etteastumise tunne oli ebakindel ja küllalt salapärane, et olla peaaegu kohutav. (lk 12)

Kõik väikese poe gaasituled olid süüdatud, kuid isegi nende valgel paistsid vaateaknal rippuvad üks või kaks odavalt toretsevat kleiti ja kaelarätti ning meeste riideesemed nagu hiljuti kasutatud asjade väsinud, kõlkuvad vaimud. Kellade ja vanamoeliste ehete ja pudipadi unustatud tükkide keskel lebas püstol, räpase, looritaolise salli voltide taustal. Seal see oligi. Oleks olnud nii tüütu, kui keegi oleks selle just ära ostnud. (lk 13)

Ta mõistus eksles ringi, seepärast oli ta vähem ettevaatlik. Äkki ilmus väsinud kummidega voorimehetroska, liikudes hääletult, otse tema kõrvale – hobuse pea kõrgus tema oma kohal. Ta tegi tahtmatu pöörde kõrvale, et eest ära pääseda, troska möödus, ning jälle pöördudes läks mees edasi. Ta liikumine oli olnud liiga kiire, et ta oleks taibanud, mis suunas ta oli pöördunud. Mees ei teadnud tõesti, et ületanud tänava, läks ta tagasi ja mitte edasi. Ta pööras sõna otseses mõttes teed kobades ümber nurga, läks edasi, pööras ümber järgmise, ning minnes tänava lõpuni, mõistis äkki, et oli kummalises kohas ja kaotanud oma tee.

Just see oli juhtunud inimestega sel mälestusväärselt udusel päeval kolm aastat tagasi. Ta oli kuulnud neid niisugustest asjadest rääkimas ning kummalisest ja hämmeldavast tundest, mis see oli neis tekitanud. Nüüd ta mõistis neid. Ta ei saanud oma elupaigast kaugel olla, kuid ta tundis, nagu oleks pimedaks jäänud ning tuntud rajalt eksinud. Tal polnud nende inimeste võimalusi, kelle lugusid ta oli kuulnud. Ta ei saanud peatuda ega kellegi poole pöörduda. Ta ei saanud olla kindel, kellega ta rääkima juhtub. Ta ei räägi kellegagi. Ta eksleb ringi, kuni leiab mingi niidiotsa. Isegi kui ta ei leia, kerkib udu kindlasti pisut ja muutub ajajooksul vähem tihedaks. Ta tõstis mantlikrae üles, tõmbas kaabu silmadele ja läks edasi – käsi asjal, mille ta oli taskusse pistnud.

Ta ei leidnud niidiotsa, nagu oli lootnud, ning kerkimise asemel muutus udu veel raskemaks. Ta leidis viimaks, et ei püüa enam kuhugi jõuda, vaid tammub mehaaniliselt ringi, tundes end nagu mees unenäos – luupainajas. Siis tuli talle üks veider asi pähe. Ehk eksleb ka homme keegi sihitult samasuguses sudus. Ta lootis, et mitte. (lk 14–15)

Ta elupaik polnud kaugel jõekaldast ja ta teadis viimaks, et ta rändas piki seda ja jõudis ühe sillani. Tal tekkis tuju sellele pöörata, ja kui ta jõudis vaateauguni, peatuda selle läheduses ja nÕjatuda üle rinnatise, et alla vaadata. Ta ei näinud vett, udu oli liiga tihe, kuid ta võis kuulda kerget veesulinat vastu kive. Ta polnud midagi söönud ja oli üsna nõrk. Kui kummaline oli tunda nõrkust vähese söömise pärast – seista üksi, äralõigatult kõigist teistest inimolendeist – kõigega ühele poole jõudnult. Polnud ime, et vahel hüpati just niisugustel päevadel rinnatiselt alla – polnud ime. Ta nõjatus ettepoole ja pingutas silmi, et näha veehelki läbi kollase. Kuid seda polnud näha. Ta mõtles vältimatust asjast, muidugi; kuid niisugune hüpe ei sobinud talle. Teine plaan hävitaks kõik jäljed. (lk 15)

Ükski mees, kel pole HOMSET, ei mõista oma tundeid. Ta oli omadega läbi, kuid ta seisis ja vahtis tüdrukut. Ta ei mõistnud, mis osa sellest Jõust, mis universumi paigalt liigutas, küll seisis tema lähedal ja lükkas ta uuele teele, ega tõenäoliselt ei saanudki kunagi mõistma. (lk 17)

"Ma vaatasin sind," ütles tüdruk. "Ma istusin ja tõmbasin koti üle pea, et sinna hingata ja pisut sooja saada. Ja ma nägin sind tulemas. Ma teadsin, mis sa teha tahad, tõesti. Ma vaatasin sind läbi kotis oleva augu. Ma ei tahtnud kutsuda politseinikut. Ma ei tahaks ka ise, et keegi mind peataks, kui olen otsustanud. Ma nägin eelmisel nädalal, kuidas üht tüdrukut eemale tiriti, ning see oleks su südame murdnud, kuidas ta rebis oma riideid ja karjus. Miks nad ei lasknud tal vaikselt minna?" (lk 17–18)

"Kuhu sa lähed?" küsis mees.

"Õunapuuõite Õue," vastas tüdruk. "Selle lähedal on üks kohvilett – ja seal on pood, kust ma võin asju osta."

"Õunapuuõite Õu!" hüüdis mees. "Missugune nimi!"

"Seal pole õunapuuõisi," itsitas tüdruk, "ega nende lõhna. See paik pole nii kena kui ta nimi – see Õunapuuõite Õu."

"Mida sa tahaksid osta? Paari kingi?" Kingad, millesse olid torgatud tüdruku paljad jalad, paistsid nagu pidalitõbise nahk, millest peaaegu kõik varbad välja tungisid. Kuid tüdruk itsitas vastuseks.

"Ei, ma ostan teemanttiaara, millega ooperisse minna," ütles ta, tirides oma vana kotti tihedamalt ümber kaela. "Ma pole lõbutsenud sellest saadik, kui käisin viimasel pidulikul vastuvõtul."

See oli häbematu tänavaloba, kuid selles oli lõbusat tuju, ja rõõmus vaim mõjub varjatult ka haiguslikkusele. (lk 19)

Dartile tuli üks küsimus pähe.

"Miks sa ei palu, et ma selle raha sulle annaksin?" küsis ta tuimalt.

"Ei tea," vastas tüdruk sama tuimalt. Kuid pärast paari sammu hakkas ta jälle rääkima.

"Ma olen rõõmsam kui paljud neist," arutles ta. "Kui oled sündinud rõõmsana, siis mõistad asju. Kui ma saan tööd lapsehoidjana, siis nad ei nuta, kui mina nende eest hoolitsen. Mina saan selle eest alati süüa ja raha. Ma meeldin teistele. Mina saan paremini hakkama kui Polly, kui saan küllalt vanaks, et tänavale minna."

Organ, mille aeglasi, haiglasi tukseid oli Antony Dart kuude kaupa vaevalt tajunud, hüppas äkki ta rinnus. Ta veri hakkas kiiremini voolama ja ruttas läbi ta veenide, selle asemel, et roomata – teatud vaimse olukorra eriline füüsiline tagajärg. Selle tekitas tüdruku lihtne asi-on-nii suhtumine. Mees polnud kunagi olnud sentimentaalne ja oli kaua lakanud olemast tundlik, kuid sel hetkel juhtus temaga midagi emotsionaalset ja normaalset. (lk 22)

"Kas tahad niimoodi elada?" küsis mees.

"Mul ei jää muud üle. Soovin, et näeksin parem välja. Kuid mul on palju juukseid," teatas ta, sasides oma juuksepundart, "ja need on punased. Ühel päeval," itsitas ta, "ütleb üks härra mulle, ta ütleb: "Oh, sa sobid küll. Sa oled inetu väike kurat – kuid sa OLEDKI kurat."" (lk 22–23)

Varas vaatas teda poolnaerdes ja kuuletus, nagu tundes võitluse kasutust. Ta polnud vanem kui kahekümne viie aastane ja ta silmad olid puudusest sisse vajunud. Tal oli mehe nägu, kes oleks võinud kuuluda kuhugi paremasse seltskonda. Kui ta oli selle põrgujõude tunnistajaiks toova hüüatuse kuuldavale toonud, polnud ta h-tähte ära jätnud. (lk 24–25)

"Olen sama näljane kui temagi," raevutses ta.

"Küllalt näljane, et röövida kerjuslast?" küsis Dart.

"Küllalt näljane, et röövida nälgivat vana naist või beebit," kostus väljakutsuva norsatusega. "Näljane kui hunt – kui tiiger – küllalt näljane, et kõrisid lõigata." (lk 25)

"Kuidas ta sind nimetas?" küsis Antony Dart, kui nad edasi läksid.

"Glad. Ma ei tea, kas mul ongi kunagi olnud oma nime, aga kui ma kunagi pantomiimi vaatamas käisin, rääkis väike mehike mulle noorest leedist, kes oli Haldjakuninganna ja kelle nimi oli Gladys Beverly St. John, nii et ma hakkasin end nii kutsuma. Keegi ei suutnud seda otsekohe välja ütelda – nad ei ütle kunagi midagi peale Gladi (glad – rõõmus, ingl. k). Täna hommikul olen küll rõõmus," jälle itsitades, "sest mul oli õnne teid kohata, mister. Mul pole kunagi varem olnud niisugust õnne." (lk 26–27)

Mis ka poleks teda sellele teele tõuganud, rääkinud tema suu läbi, pannes teda tegema asju, mida ta polnud mõelnudki teha, pidi täitma tema abil oma tahet. Ta oli pidanud astuma üle selle kerjustepõrgu piiri ja ta läheb lõpuni ja teeb, mis ta peab sel päeval tegema. See oli osa unistusest. (lk 29)

Söekott oli üle ta õla, kui nad pöörasid Õunapuuõite Õuele. Päikesepaistelisel päeval oleks see olnud must auk, ja nüüd oli see nagu Hades, mida valgustas ähmaselt gaasilambike või kaks, väikesed ja vilkuvad, apelsinikollane hämu nende ümber. Räpased, rippuvad uksed pimedate ukseavadega, katkiste astmetega trepid ja pragunenud akendega majad, täis prügi ning roiskveetorude haisu – see oli Õunapuuõite Õu. (lk 29)

Tüdruku pilk oli nii hirmunud ja ebakindel, et mees astus temast eemale ja heitis söekoti ahjusuu ette. Väike murtud varbadega rest rippus lahtiselt tuleasemel ja mõlkis tinakann rippus uimaselt selle läheduses. Madrats, mille aukudest turritasid õlekõrred, lebas põrandal nurgas, mille peale olid visatud mõned vanad kotid. Glad oli kahtlemata laenanud ka oma õlakatte sellest kollektsioonist. Katusekambris oli külm nagu hauas, ja peaaegu samal pime; udu rippus paksult selle sees. Oli küllalt pragusid, kust see võis sisse tungida. (lk 30)

Määrdunud paber süütas puud ja puud söe. Need lõõmasid ja leegitsesid lõbusalt pragisedes. Leek heitis oma valgust nii kenasti, nagu oleks neid pandud soojendama mõnd paremat paika. Tule ime on nagu hinge ime. See muutis pimeduse ja sünguse säraks, ning surmaniiskuse ja jaheduse soojuseks. (lk 31)

Tema oli pärm, mis kergitas nende raskeid südameid. Mis see pärm oli – kes seda mõistab? Kuid tema – väike rentslirott – oli sellest tehtud, ja ta lihtne rõõm hetkemugavuse üle liigutas neid ja kergitas neid süngusest välja. (lk 31–32)