Ta oli kuulnud sageli neid haiguste nimesid, mida tarvitati meeste kohta, kelle elud olid olnud pingerikkad, nagu temagi oma, ning kes muutusid viimaks kurnatuks ja tühjaks. Mõned neist murdusid ja surid või veetsid vaevatud ja piinatud päevi oma kodus või hullumajades. Ta judises alati, kui kuulis nende nimesid, ning võitles haiglasliku hirmuga vähimagi vihje peale. Nad olid töötanud, nagu tema oli töötanud, pinge kuhjumine oli nad hulluks ajanud. Suur Maelström oli nad püüdnud oma kiiresse ja pöörlevasse hoovusse ning kandnud neid ikka ringi ja ringi. Ka kõik ihaldatud asjad keerlesid nende ümber, ning siis heideti mehed ise kaldale, rikkaina, täis pihkudega, ümberringi kaldakividel lebasid tohutud varandused, kuid nemad ei suutnud sellest enam rõõmu tunda ja vahtisid elu tuimade, lootusetute, piinatud silmadega.
