Eksimine

Proosa

• Järeldus oli aga ikka seesama: tempu mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui ajujahiks jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest kirjutati kohalikes ajalehtedes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele kangelasteole järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse ja tagajärje vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas jalutamine ja puu all magamine toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis?
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 21

• Kui teil on ükskõik, kus te olete, ei saa te ära eksida.
  • Rune'i reegel, rmt: Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu". Tõlkinud Toomas Niit. Tallinn: Ersen, 1999, lk 37

• On kohti, kuhu jõutakse ainult eksides, muud teed ei ole.
  • Joel Haahtela, "Adèle'i küsimus", tlk Kai Aarelaid, 2020, lk 76

Luule

Eksisin, eksisin eile
tunatumedas metsas,
õhtu õlarätt õlgadel,
päeva pudemed pihkudes.
Eksisin, eksisin
ega
jõudnudki sihi peale.

Lähen ja lähen täna
läbi lumise luha,
tuisu jädemed jalus,
tähitu öö ürp üll.
Lähen ja lähen ja lähen...
Lähen lõplikult luhta.

• Muia Veetamm, "Eksija", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 15)