Susan Hill (5. veebruar 1942) on Suurbritannia kirjanik. Eesti keeles on tema loomingust ilmunud:

  • "Kevadkirkal aastaajal" (In the springtime of the year). Tõlkinud Krista Kaer, Loomingu Raamatukogu 28-30, 1986
  • "Mina, kivikuningas" (I'm the king of the castle). Tõlkinud Paavo Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, romaan on pälvinud Somerset Maughami nimelise kirjandusauhinna.
  • "Naine mustas" (The woman in black). Tõlkinud Karin Suursalu. Hea Lugu, 2014.
  • "Proua de Winter" (Mrs. de Winter), järg Daphne du Maurier' romaanile "Rebecca". Tõlkinud Kersti Unt. Varrak, 1995

"Naine mustas"

muuda
  • Mõistagi teadsin ma, et leidub inimesi, kel on oma väitel tavalisest tugevam vaist, ja et mõnes vanas majas pidavat kummitama, kuid ma poleks mingil juhul tahtnud möönda, et selles võib peituda tõetera - isegi kui mulle oleks esitatud asitõendeid. Neid polnud keegi kunagi esitanud. Olin alati pidanud tähelepanuväärseks, et kummituste ja muude üleloomulike nähtustega olid alati kokku puutunud tuttavate tuttavate tuttavad, neist rääkis keegi, kes oli tundnud kedagi, kes omakorda oli kuulnud neist kelleltki tuttavalt! (lk 67-68)
  • Vahest see oligi nii, vahest oli tõesti tõsi kõik see, mida olin lastetoas õppinud ja uskunud, see, et meid ümbritsevad, hoiavad ja kaitsevad nähtamatud taevased vaimud, või vahest oli asi selles, et mälestused, mida kiikumise kägin elustas, olid nii head ja nii võimsad, et said võitu kõigest pahaendelisest ja kohutavast, kurjast ja meelisegavast. (lk 118)
  • Minu silme all, ainitisest ainitisema pilgu all kiikus tool kergelt, järk-järgult aeglasemalt, nagu kiiktool pärast istuja püstitõusmist veel mõnda aega kiigub. Ainult et seal polnud kedagi olnud. Tuba oli olnud tühi. (lk 118-119)
  • Olin kadunud kõigele peale omaenda hirmude, võimetu otsustavalt, seostatult mõtlema, liikumisest rääkimata. Ent järk-järgult avastasin, kui õige on tõetera, mis väidab, et hirmul on suured silmad. Tunne kas tugevneb, kuni kohutavad sündmused ja kartus ajavad inimese pakku või hulluks, või siis vaibub ärevus vähehaaval ja ta võtab end kokku. (lk 126)
  • Meest, kes põgeneb füüsilise ohu eest, võib ju arguses süüdistada, aga kui tema elu, heaolu ja kõige krooniks tervet mõistust ja hinge ähvardab miski üleloomulik, kehatu, sõnulseletamatu, siis pole taandumine nõrkuse märk, vaid kõige mõistlikum tegutsemisviis. (lk 140)