Häälepaelad

(Ümber suunatud leheküljelt Häälepael)

ProosaRedigeeri

  • Luca hoiab palveid lugedes oma abuela sinist kivist roosikrantsi kahe käega. Ta pigistab kive sõrmede vahel nii kõvasti, et nende kujud söövituvad hetkeks tema ihusse. Ta mõtleb, kas ka abuela kunagi nii tegi, mõtleb, kui mitu korda veeretas ta neid kive oma eakate käte vahel, ja kui talle see mõte pähe tuleb, võib ta peaaegu kuulda abuela häält refrääni ajal: Santa María, Madre de Dios. Luca häälepaelad on kinni nööritud, nii et ta ei saa midagi öelda, ei saa palvele oma häält lisada, aga sellest pole midagi, sest ka kuulamine on omal moel austus, ja igal juhul tunneb ta, kuidas helmestest voogab tema sõrmeotstesse energiat, need on nagu tuksed, nagu südamelöögid. Roosikrants on omamoodi köidik, ja kui ta küllalt tugevalt selle külge klammerdub, säilitab see tema sideme abuela ja Adriániga, nende kõigiga. (lk 263)