Vanadus

(Ümber suunatud leheküljelt Rauk)
Wada Eisaku, "Vana naine" (1908)

LuuleRedigeeri

Ma kuulsin raukade vestlust:
"Kaob iga asi
ja kauaks meilgi kestvust."

  • William Butler Yeats, "Raugad imetlemas ennast veepeeglist", 1904 (tlk Märt Väljataga; W. B. Yeats, "Luulet", Tln: Eesti Raamat 1990, lk 59)


Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse,
vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes;
märatse, märatse valguse surmale vastu.

  • Dylan Thomas, "Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse", tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 131


kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli – jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.
...
Olen vana mees ja sellepärast
lihtne on mu jutt.
Peagi lõpetamas olen oma
elurännakut.
Ära pahanda, kui laul on
liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära, sest me elu
selles ilmas pole pikk.

DraamaRedigeeri

  • [Dorine:] Vanaks jäädes just nii toimib iga kokett:
    kui kaovad austajad, siis oma tuska peites
    auväärsust teesklema ta hakkab meeleheites.
    Silma temale muud ei paistagi kui vead.
    Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head.
    Küll patte paljastab ta harda õhinaga,
    kuid ainult kadedus on vaga maski taga.
    Et ise vana on, ka teiste juures neab
    rõõme, milleta nüüd läbi ajama peab.
    • Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen

ProosaRedigeeri

  • 19. Sellest, kes unustab talle osaks saanud hea, on juba täna rauk saanud.
    • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Vanadus on seiklus selles mõttes, et miski ei ole absoluutselt kindel. Kui sa oled noorem, siis kujutad ette, et sa tead umbes, mis see tähendab, sest vanu inimesi on ümber, üks komberdab kepiga üle tee, mis kuulub asja juurde. Üks läheb peast segaseks ja teine tigedaks. See ei ole üldse kindel, vaid igaühel isemoodi.
    • Fanny de Sivers, "Vananemine on seiklus", intervjuu Indrek Treufeldtile, rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus 2020, lk 507



  • Vanaduse poole minek on minek läbi leina kardinate.
    • Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 172


  • Ah, vanadus. Videvikuaastad - see delikaatne nimetus. Videvik on käes - uue elu möirgav koidik, tõenäoliselt selline, millest sa midagi ei tea. Me kõik pöörame silmad ära ja siis — piraki! — oledki ise selle keskel, imestades, kuidas pagan see võis küll juhtuda, ja võib-olla on see põrgu kõige välimine ring ja juba jooksevadki lähemale lustakad kuradikesed oma kolmharkidega, suskides ja torkides. (lk 17)
  • Saanud tuge poolest pudelitäiest Virgin Trainsi punasest veinist ("Mis hirmus kraam see on?"), muutus Henry ilukõneliseks. "Las ma räägin sulle midagi, kallis. Vanadus on solvang. Vanadus on kõrvakiil. See kahjustab helget mõistust — ehkki ma ise seda ütlen —, kuni sa paistad nii võhiklik ja kõneoskuseta nagu mõni... mõni polütehnikumi abilektor." Henry ignoreeris fakti, et polütehnikumid olid juba ammu ära kaotatud - need jäid ikkagi sõimusõnaks. "Tekib justkui mingi ajuhalvatus. Nagu oleksid sa... oleksid tõugatud kottpimedusse ega suudaks kuradima ust leida, kuigi tead, et see on seal. Pitt, Kristus hoidku! Mulle ei tulnud Pitti nimi meelde. Ma ei mäletanud midagi Lõunamere mullist. See on intellekti lämbumine. Inimese mõistus - inimese helge mõistus, kui tohin nõnda öelda - muutub ebakompetentseks. Impotentseks. Jah, impotentseks." Henry jõllitas pinevalt Marioni, nagu arvaks, et too ei jälgi tema mõttekäiku. "Ta ei suuda esineda. Ta on kohitsetud. Ta..." Ehk oli see mõttearendus juba piisavalt pikale veninud. "Ühesõnaga - sa ei suuda, kuradi päralt, meelde tuletada, mida kavatsesid järgmiseks öelda, kuigi tead väga hästi, mis see oli." (lk 36-37)
  • Päevad, mil vaene ülalpeetav vanur tuli kamina kõrvale istuma panna ja sööta, tema üle nurisedes ja haua poole nügides, on ammu möödas. Nüüd on see ära korraldatud riiklike vahenditega. (lk 47)
  • Vanas eas libised sa alalisse ebakindlusse, väljaütlemata vabanduste seisundisse. Sa kõnnid ülejäänud inimestest aeglasemalt, pead liiga tihti "Mida?" ütlema, teised peavad bussis sulle oma koha loovutama ja rongisõidul oled sa sunnitud oma absurdselt väikese ja kerge kohvriga abi paluma. Kuskil su peas on tühimik, millesse pudenevad kõige tuttavamad nimed; eile kukkus sinna tervelt viieks minutiks president Obama koos selle naisega, kes elab Charlotte'i kodust üle tee ja oli just saatnud talle terveks saamist sooviva kaardi allkirjaga "Sue", aga mis ometi on tema perekonnanimi? Sa oskad kuidagiviisi kasutada arvutit ja saad hakkama mobiiltelefoniga, aga nii aeglaselt reageerides, et pealt vaatavad noored nägu krimpsutavad. (lk 79)
  • Praegu oled sa kõige piirini jõudnud, klammerdudes elu välimise serva külge. Sinu taga lohiseb äraelatud elu komeedisaba, mille sädemed jõuavad sulle pähe kogu aeg, tahad sa seda või mitte - elu on küll ära elatud, kuid kõik see kestab mõttes edasi, nii hea kui ka halb. Kuid ära kujutle, et keegi teine tahab sellest midagi teada; sinu jutustus on personaalne ja hoia see fakt meeles. (lk 80)


  • Mäletan, kui mu isa sai nelikümmend ja ma istusin Kurista küla mõisas juubelilauas, mõeldes, et isa on raukvana. Ma olin lausa kurb, et isa sellisesse ikka oli jõudnud.
Nüüd saab äsja leitud sõber kolmkümmend kaheksa ja mulle tundub, et ta on päris noor! Palju mul endalgi neljakümnest enam puudu on. Aga mu õepoeg Rainer ütles kord veendunult: "Kui sajaseks elad, on sul päris palju aega veel." Küllap elangi sajaseks. (lk 50)


  • Ole vanade inimeste vastu lahke, isegi kui nad on vastikud. Kui vanaks jääd, ole noorte inimeste vastu lahke. Ära viska neid kepiga, kui nad kutsuvad sind vanaisaks. Nad on sinu lapselapsed! (lk 2202)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


  • Jah, elu teisel poolel tuleb moment, kus inimene klammerdub elu külge, nagu tahtes selle kulgu peatada. Aastail, mis tulevad pärast seda, ei soovi nad enam ümberkorraldusi, isegi kärbsepaberit ei taha aerosooli vastu vahetada. Lidija küsis endalt, kui kaugel on temal see aeg, kui hakkab vanadus. (lk 7)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23




  • Kahekümne kahe aastasena oli Angie Kellogg oma töö jaoks juba liiga vana. Mõnes suhtes oli ta elutark, teises suhtes naiivne. Tal vedas, et ta oli endiselt ilus. Aga ta oli ikkagi liiga vana ning käis ühe kupeldaja käest teise katte, kuni lõpetas tüübi juures, kes polnud üksnes kupeldaja, vaid psühhopaatiline kupeldaja. Mees tabas Angie ühel vabal päeval naabruses asuvas baaris "musta otsa" tegemas ning oleks ta tapnud, kui mitte Tony Vargas poleks sekkunud ja tütarlapse päästnud. (lk 88)


  • Vanadus on seiklus selles mõttes, et miski ei ole absoluutselt kindel. Kui sa oled noorem, siis kujutad ette, et sa tead umbes, mis see tähendab, sest vanu inimesi on ümber, üks komberdab kepiga üle tee, mis kuulub asja juurde. Üks läheb peast segaseks ja teine tigedaks. See ei ole üldse kindel, vaid igaühel isemoodi. (lk 507)
    • Fanny de Sivers, "Vananemine on seiklus", intervjuu Indrek Treufeldtile, rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III", 2020


  • "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel. (lk 25)

VanasõnadRedigeeri

  • Aasta teeb mehe vanaks, kaks lapse kavalaks.
  • Enam vana kasukas kui uus kuub.
  • Hall pea kisub haua poole.
  • Halli pead austa, kulupead kummarda!
  • Igaüks taht kaua elada, keegi ei taha vanaks saada.
  • Inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks.
  • Kes vana ei paika (lapi), see uut ei saa.
  • Kuri mees vananeb paremaks, kuri naine pahemaks.
  • Mida vanemaks lähed, seda targemaks saad.
  • Ole nobe noorena, siis saad vanana vaadata!
  • Parem vana habeme all kui noore piitsa all.
  • Parem vana varjul kui noore ilul.
  • Sina vanaks, mina nooreks, kuu kullakarvaline!
  • Uni maitseb lapsel magusam kui vanal.
  • Vaev on vanaks saada, vanana hea põli elada.
  • Vaev teeb vanaks ja mure mustaks.
  • Vana arm ei hallita (roosteta).
  • Vana arm vana karm.
  • Vana hobune valjaste tõttu, vana inimene riiete tõttu ilus.
  • Vana hunt, kõva kont.
  • Vana inimene ja heinakoorem on üks.
  • Vana inimest õpetada niisama kui surnut arstida.
  • Vana karu ei õpi tantsima.
  • Vana kasukas on külma vastu parem kui uus kuub.
  • Vana koer valet ei haugu.
  • Vana mees vareste roog, musta linnu leivakakk, hakkide nina-alune.
  • Vana mees, varsa aru (mõtted).
  • Vana nähtud, uus nägemata.
  • Vana peab oma luudega enam kui noor oma lihaga.
  • Vana samm kahandab jõudu, noore samm kasvatab.
  • Vana sõber nagu kuld, mis ei roosteta.
  • Vana tee, vana sõber.
  • Vana vits ei kõlba enam väädiks.
  • Vanad nõule, noored teole.
  • Vanad päevad, vaeva päevad.
  • Vanal on sitkem hing kui kassil.
  • Vanal valus hammas.
  • Vanal vara parem, kirstu kaas kindlam.
  • Vanal varese, noorel nugise silmad.
  • Vanal õigus (kohus) koolda, hallil tarvis hauda minna.
  • Vananeb härg vasikata, miks ei naine lastega.
  • Vanast ei saa enam noort, küll aga noorest vana.
  • Voos vana vanetab, kaks lapse kasvatab.
  • Võta noores põlves nõela otsast, siis võtad vanast peast väitsega.
  • Võta vana inimese õpetust, aga ära söö vana inimese südant!
  • Üks vanast väeti, teine noorest nõdruke.
  • Õpi noores eas, kui tahad vanas eas tark olla!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929