Psühhopaat
Proosa
muuda- Intellekti erakordse võimekusega kombineerudes teevad hullumeelsus, ekstsentrilisus, vaimne tasakaalutus, psühhopaatiline taandareng (mainides vaid mõningaid kasutuses olevaid väljendeid) — ühesõnaga, teatud eripärad ja kalduvused — inimesest suurema tõenäosusega kellegi, kes jätab endast maha jälje ning mõjutab oma ajastut enam kui vähem neurootiline iseloom. Ekstsentrilisuse kui sellise ja erakordse intellekti kui sellise vahel pole loomulikult mingit erilist püsiseost, sest enamikul psühhopaatidel on madalad intellektuaalsed võimed ning erakordsete intellektuaalsete võimetega inimestel on tavaliselt normaalne närvisüsteem. (lk 36)
- Religioossete nähtuste psühhopatoloogiline päritolu ei peaks üllatama või hämmeldust tekitama, sest on ju selliseid nähtusi peetud inimkogemuste seas lausa kõige väärtuslikumateks. Ei ole sellist organismi, mis pakuks omanikule kogu tõde. Kõik me oleme teatud viisil põdurad või isegi haiged, kuid need tervise puudujäägid võivad meid ootamatult aidata. Psühhopaatilise temperamendiga inimesele on iseloomulik emotsionaalsus, mis on aga just moraalse tundlikkuse eeltingimus; talle on omane jõulisus — see aga on moraalse tarmukuse olemus; talle on sümpaatsed metafüüsika ning müstika — see avardab tema huvisid kaugemale meelelise maailma pealispinnast. Sellepärast ongi loomulik, et just seesugune inimene juhib meid religioosse tõe juurde, universumi äärealadele. Kõik see jääb igavesti varjatuks filisterliku närvikavaga, endaga rahul oleva inimese jaoks, kes on uhke oma tervise üle ning tänab taevast, et iga tema rakuke pakatab heaolust. (lk 38-39)
- William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013
- Kahekümne kahe aastasena oli Angie Kellogg oma töö jaoks juba liiga vana. Mõnes suhtes oli ta elutark, teises suhtes naiivne. Tal vedas, et ta oli endiselt ilus. Aga ta oli ikkagi liiga vana ning käis ühe kupeldaja käest teise katte, kuni lõpetas tüübi juures, kes polnud üksnes kupeldaja, vaid psühhopaatiline kupeldaja. Mees tabas Angie ühel vabal päeval naabruses asuvas baaris "musta otsa" tegemas ning oleks ta tapnud, kui mitte Tony Vargas poleks sekkunud ja tütarlapse päästnud.
- J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 88