Kohitsemine on isaslooma munatustamine.

Luule

muuda

S e e neil enam ei vehi.
Nemad on ruunatud.
Palju armetuid kehi
vorstiks on suunatud.

  • Juhan Viiding, "Tallipoisi rahvalaul" kogust "Elulootus", 1980, lk 31

Proosa

muuda
  • Sõnn raevutseb pööritab silmi, kaabib maad ja vihkab kõike, mis tema vaatevälja satub, ja ometi on tal oma elu, tuld purskab tema sõõrmeist, uut elu tema niudeist; tema päevad on täis eluiha ja rahuldust. Kõik selle oleme võtnud härgadelt ning vastutasuks oleme endale nõutanud nende elu. Härjad astuvad meie eneste igapäevaelus, rühmavad kogu aeg kõigest väest nagu eluta olevused, meie tarbeasjad. Neil on niisked selged lillakad silmad, pehme koon, siidised kõrvad, nad on igati rahulikud ju tuimad; mõnikord tundub, nagu mõtleksid nad elu üle järele. (lk 170)


  • Lammaste poegimise aeg ja sellele järgnevad mõned nädalad olid kõige kibedamad lambakasvataja elus. Iga tall tuli kinni püüda, ta saba rõngastada, kõrv märgistada, isased talled, kes tõuaretuseks kõlbmatud, veel kohitseda. See viimane oli ränk ja ropp töö, lausa tülgastav, sest riided said nii veriseks et vääna välja, kuna isaseid sündis kümneid tuhandeid, kohitsemiseks sobiv aeg oli napp, kasutada aga oli üksainus võte: munandid pigistati sõrmede vahele, hammustati ära ja sülitati välja. Peale selle tuli veel nii isastele kui ka emastele talledele saba ümber väänata plekist rõngas ja nii tihedalt, et saba verevarustus katkeks. Sabad läksid paiste, kärbusid siis ja kukkusid viimaks küljest. (lk 131)


  • Iga muna purustamisel jooksid Tital külmajudinad üle selja ja kananahk tuli ihule. Munavalged seostusid tal kanapoegade munanditega, keda nad olid kohitsenud kuu aega tagasi. Sedaviisi saadakse kohikukki ehk kabunaid, keda seejärel nuumama hakatakse. Nendest valmistatud toit valiti Pedro ja Rosaura pulmadeks, sest headel söögilaudadel on see üks auväärsemaid roogi, seda nii valmistamiseks kuluva töö kui ka kabunate erakordse maitse tõttu.
Samal päeval, kui pulmadeks määrati kaheteistkümnes jaanuar, anti korraldus osta kakssada tibu, kelle kallal pandi toime see operatsioon, misjärel nad kohe nuuma peale pandi.
See töö tehti ülesandeks Titale ja Nachale. Nachale tema kogemusi arvestades ja Titale karistuseks selle eest, et ta ei tahtnud juures viibida, kui tuldi tema õe Rosaura kätt paluma, tuues ettekäändeks peavalu.
"Ära katsugi mul vastu hakata," ütles talle ema Elena, "ja ära mõtle oma õe pulmi ära rikkuda märtrit mängides. Siitpeale hakkad pulmapeoks ettevalmistusi tegema, ja et ma ei näeks sul haput nägu ees ega pisarat silmas, kas kuuled!"
Tita püüdis seda hoiatust meeles pidada, kui asus esimest operatsiooni sooritama. Kohitsemine seisneb selles, et tibupoja ihusse tehakse munandite kohale sisselõige, pistetakse sõrm sisse, et munandid üles leida, ja kistakse nad välja. See tehtud, õmmeldakse haav kinni ja määritakse linnurasva või värske võiga sisse. Tita pidi äärepealt meelemärkuse kaotama, kui ta esimesele tibule sõrme sisse torkas ja munandid välja rebis. Ta käed värisesid, higi voolas ojadena ja sees keeras, otsekui tiirutaks seal paberlohe. Ema Elena heitis talle puuriva pilgu ja küsis:
"Mis sul viga on? Miks sa värised, kas hakkame jälle probleemitsema?"
Tita tõstis silmad ja vaatas talle otsa. Ta oleks tahtnud emale karjuda, et jah, tõesti on probleeme, et kohitsemisobjekt on valesti valitud, et see peaks olema tema, Tita, ise, siis oleks vähemalt kuidagi õigustatud, et talle on abielu keelatud ja Rosaura hõivab tema koha mehe kõrval, keda ta armastab. Ema Elena mõistis ta pilku ja sattunud raevu, virutas talle säärase kõrvakiilu, et Tita veeres mööda maad koos tibuga, kes nurjunud lõikuse tõttu hinge heitis. (lk 17-18)
  • Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", soome keelest tlk Ilmar Seibe, 1994


  • Saanud tuge poolest pudelitäiest Virgin Trainsi punasest veinist ("Mis hirmus kraam see on?"), muutus Henry ilukõneliseks. "Las ma räägin sulle midagi, kallis. Vanadus on solvang. Vanadus on kõrvakiil. See kahjustab helget mõistust — ehkki ma ise seda ütlen —, kuni sa paistad nii võhiklik ja kõneoskuseta nagu mõni... mõni polütehnikumi abilektor." Henry ignoreeris fakti, et polütehnikumid olid juba ammu ära kaotatud - need jäid ikkagi sõimusõnaks. "Tekib justkui mingi ajuhalvatus. Nagu oleksid sa... oleksid tõugatud kottpimedusse ega suudaks kuradima ust leida, kuigi tead, et see on seal. Pitt, Kristus hoidku! Mulle ei tulnud Pitti nimi meelde. Ma ei mäletanud midagi Lõunamere mullist. See on intellekti lämbumine. Inimese mõistus - inimese helge mõistus, kui tohin nõnda öelda - muutub ebakompetentseks. Impotentseks. Jah, impotentseks." Henry jõllitas pinevalt Marioni, nagu arvaks, et too ei jälgi tema mõttekäiku. "Ta ei suuda esineda. Ta on kohitsetud. Ta..." Ehk oli see mõttearendus juba piisavalt pikale veninud. "Ühesõnaga - sa ei suuda, kuradi päralt, meelde tuletada, mida kavatsesid järgmiseks öelda, kuigi tead väga hästi, mis see oli." (lk 36-37)


  • [Külanaised isekeskis:] "On ka asja karta. Mis ta siberlastele kostaks, kui nood küsiksid, kuhupoole jõed voolama hakkavad."
"Ja-jah, ja kuhu peaksid minema need inimesed, kelle kodupaigad tagurpidivesi üle ujutaks."
"Hullem on, kui värskemad siberlased - eestlased, lätlased ja kes kõik veel - küsivad, miks nad Siberis on, miks neid kodupaigast sinna maailma otsa veeti."
"Hull oled. Kesse Stalini käest nisukest asja küsida julgeb?"
"Mina küsiksin. Mis ta mulle ikka teeb, ta ise võib-olla sealsamas hirmu täis, kardab mind."
"Selge see, et kardab. Ei külaeite või kuninga ligi lasta, vaat kui torkab sukanõelaga kõhtu."
"Või lööb oma jõulised, raske tööga harjunud käed kuningale ümber kaela, pigistab nii, et vennikesel võib hing kinni jääda."
"Või haarab mõnest muust paigast kinni ja pigistab nii, et kuningas röögatab."
"Kaksab küljest ära."
"Võeh, tõmba suumulk koomale, lapsed kuulevad."
"Ei ole meie asi küsida. Meie asi on otsekohe plaksutama hakata, niipea kui Stalini nime kuskil kuuleme." (lk 10)