Proosa

muuda
  • Lammaste poegimise aeg ja sellele järgnevad mõned nädalad olid kõige kibedamad lambakasvataja elus. Iga tall tuli kinni püüda, ta saba rõngastada, kõrv märgistada, isased talled, kes tõuaretuseks kõlbmatud, veel kohitseda. See viimane oli ränk ja ropp töö, lausa tülgastav, sest riided said nii veriseks et vääna välja, kuna isaseid sündis kümneid tuhandeid, kohitsemiseks sobiv aeg oli napp, kasutada aga oli üksainus võte: munandid pigistati sõrmede vahele, hammustati ära ja sülitati välja. Peale selle tuli veel nii isastele kui ka emastele talledele saba ümber väänata plekist rõngas ja nii tihedalt, et saba verevarustus katkeks. Sabad läksid paiste, kärbusid siis ja kukkusid viimaks küljest. (lk 131)


  • Iga muna purustamisel jooksid Tital külmajudinad üle selja ja kananahk tuli ihule. Munavalged seostusid tal kanapoegade munanditega, keda nad olid kohitsenud kuu aega tagasi. Sedaviisi saadakse kohikukki ehk kabunaid, keda seejärel nuumama hakatakse. Nendest valmistatud toit valiti Pedro ja Rosaura pulmadeks, sest headel söögilaudadel on see üks auväärsemaid roogi, seda nii valmistamiseks kuluva töö kui ka kabunate erakordse maitse tõttu.
Samal päeval, kui pulmadeks määrati kaheteistkümnes jaanuar, anti korraldus osta kakssada tibu, kelle kallal pandi toime see operatsioon, misjärel nad kohe nuuma peale pandi.
See töö tehti ülesandeks Titale ja Nachale. Nachale tema kogemusi arvestades ja Titale karistuseks selle eest, et ta ei tahtnud juures viibida, kui tuldi tema õe Rosaura kätt paluma, tuues ettekäändeks peavalu.
"Ära katsugi mul vastu hakata," ütles talle ema Elena, "ja ära mõtle oma õe pulmi ära rikkuda märtrit mängides. Siitpeale hakkad pulmapeoks ettevalmistusi tegema, ja et ma ei näeks sul haput nägu ees ega pisarat silmas, kas kuuled!"
Tita püüdis seda hoiatust meeles pidada, kui asus esimest operatsiooni sooritama. Kohitsemine seisneb selles, et tibupoja ihusse tehakse munandite kohale sisselõige, pistetakse sõrm sisse, et munandid üles leida, ja kistakse nad välja. See tehtud, õmmeldakse haav kinni ja määritakse linnurasva või värske võiga sisse. Tita pidi äärepealt meelemärkuse kaotama, kui ta esimesele tibule sõrme sisse torkas ja munandid välja rebis. Ta käed värisesid, higi voolas ojadena ja sees keeras, otsekui tiirutaks seal paberlohe. Ema Elena heitis talle puuriva pilgu ja küsis:
"Mis sul viga on? Miks sa värised, kas hakkame jälle probleemitsema?"
Tita tõstis silmad ja vaatas talle otsa. Ta oleks tahtnud emale karjuda, et jah, tõesti on probleeme, et kohitsemisobjekt on valesti valitud, et see peaks olema tema, Tita, ise, siis oleks vähemalt kuidagi õigustatud, et talle on abielu keelatud ja Rosaura hõivab tema koha mehe kõrval, keda ta armastab. Ema Elena mõistis ta pilku ja sattunud raevu, virutas talle säärase kõrvakiilu, et Tita veeres mööda maad koos tibuga, kes nurjunud lõikuse tõttu hinge heitis. (lk 17-18)
  • Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", soome keelest tlk Ilmar Seibe, 1994